I'm always one without a warning

Ma vihkan tõsiselt seda, kuidas miski minu sees mind närib ja sööb...ja ma mitte ei suuda välja nuputada, mis asi see on...see on nagu lihtsalt mingi tunne, et mis on olemas...pidevalt minu juures...pidevalt minu läheduses...jälgimas...vaatamas, kuidas ja mida ma teen...ja siis ühel suvalisel hetkel...lihtsalt vuhiseb tagasi ja ongi kõik....mul jälle tuju täiesti kadunud ja ma mitte ei saa aru miks...kõige hirmuäratavam on vast see, et ma ei tea isegi umbes, millega see seotud on...absoluutselt mitte....kuid selline tunne on, nagu keegi lülitaks puldist happy välja lihtsalt...üks väike nupuvajutus ja kõik...ei tea....ei tea....ei tea...Nagu....nagu pole otseselt põhjust, miks kurvastada...tõesti hetkel pole sellist väga mõjuvat põhjust....loomulikult on väiksed põhjused, kuid ma pole kunagi nendesse kinni jäänud...ma pole neid kunagi esile toonud...miks tuua esile midagi väikest, mis rikub tuju ära?...puhta idiootsus ju...aga ometi miskit on...miskit kuskil....miski, mis lihtsalt tuleb, kui välk selgest taevast...ei teagi kohe mida peale hakata...ei teagi, kas see on midagi mis on minu sees ja mida ma suudan peita iseenda eest või on see midagi, mis tekib tagasi iga nüüd ja siis...ei tea...kui teaks, mis "see" üldse on...oleks ehk kergem nuputada ka selle põhjust ja asukohta...ehk leiaks isegi mingi nii öelda vastumürgi...oleks tore...üle pika aja tahaks olla lihtsalt õnnelik...siiralt õnnelik...mitte fake õnnelik...kuigi noh...tüvi ju mõlemal sama...õnnelik on õnnelik ju tegelikult. Aga igatsen seda siirat tunnet...vihkan seda, et igatsen sellist asja, mis tegelikult peaks olemas olema. Ei saa enam ise ka aru, mis toimub...olen segi omadega...ei tea, mis toimub....ja, kui aus olla...siis vahepeal mõtlen, et kas ma üldse tahangi teada? äkki on kergem olla teadmatuses ja leppida sellega...ometi hingelt olen ma ju vastuhakkaja....ma ei ütle, et ma olen rebel...sest ma pole seda...kuid ometi ei ole ma ka see tüüp, kes lihtsalt lepib kõigega...ma lepin ainult asjadega...millega peab leppima, sest nii on parem...sest nii on õige...aga vahel tekib küsimus, et mis on õige...mis see on see õige, millega ma peaks leppima...mis on see õige, millega leppides muutub kõik paremaks ja selgemaks...Ma tean, et ma olen väsinud....ma olen füüsiliselt kurnatud ja ei jaksa eriti läpakat süles hoida...ega ka silmi lahti hoida, et kirjutada...kuid ometi kõige selle väsimuse juures ei suuda ma magama jääda...sest mõte lihtsalt hakkab jooksma....ja kahjuks jookseb ta radu mööda, mis ei anna mulle vastuseid...mis...ei tekita küsimusi ka, kui nüüd aus olla....vaid lihtsalt liigub mööda radu, mis on neutraalsed või loogilised...leban voodis surmväsinult ja mõtlen...mis oleks siis, kui ma oleks ninja...kui awesome see võiks olla....või noh...midagi sinna kanti vähemalt...ehk siis täiesti kasutud mõtlemised....täiesti ei midagi andvad...ei midagi võtvad...lihtsalt on seal...sellised masendavalt pinnapealsed...aga noh....mind lohutab see, et peaaegu iga mees mõtleb sellistele asjadele...kuigi see pole ka väga lohutav, kui aus olla...sest tahaks ju vastuseid...või kasvõi viitavaid...juhatavaid küsimusi...aga ei, kus siis sellega....scumbag aju....Täna peaaegu, et terve päev suutsin mängida õnnelikust...teeselda, et ma olengi õnnelik...suutsin inimesi lausa uskuma panna, et tegelikult ma polegi masenduses...väike test enda jaoks...või noh...midagi sinna kanti...aga alati, kui ma seda teinud olen...siis hirmutab mind mõte, et depressiivsed inimesed tunduvad alati lähedastele kõige õnnelikumad enne enesetappu...ehk siis, et kui mõni vaene masenduses vant on olnud mases näiteks terve aasta...siis nädal enne seda, kui ta võtab endalt elu...on ta maailma õnnelikum tüüp. Ja alati, kui ma üritan näida teisele õnnelik, käib mul vähemalt korra peast läbi mõte...et äkki nemad ka püüdsid seda teha...äkki nemad ka püüdsid olla õnnelikud teistele ja siis, kui nad väsisid teesklemast....siis see kõik tuli liiga suure hoobina...ja nad võtsid kergema väljapääsu tee...seda vist ei saa kunagi teada...või noh...vähemalt mitte nii kaua, kuni elus...mine sa tea, mis meid pärast surma ootab....anyhow....ma lõpetan tänaseks....äkki tuleb ööjooksul mingi eureka moment ja avastan midagi lahedat-lahedat enda kohta....kuigi ma sügavalt kahtlen selles...