Ma olen seda blogi täna lahti teinud üks kümme korda....ja siis jõllitanud seda veidi ja jälle kinni pannud. Hetkelgi rohkem jõllitan seda valget tausta ja vilkuvat postikest...mitte ei kirjuta. Ja asi pole selles, et pole millest kirjutada...viimasel ajal isegi suht palju juhtunud ja oleks isegi millest kirjutada niisamagi...aga lihtsalt ei suuda, lihtsalt ei suuda keskenduda ühele asjale...mõte jookseb pidevalt oma rada...läheb nagu lepase reega eest ära...hea, et suudan ise järge pidada omas peas. Täna jõudis see kuidagi järsult kohale...umbes selline tunne on...et...kui oled ühes kohas töödanud umbes 20 aastat...teinud ühte ja sama jama päevast päeva...oled täiesti rutiinis kinni...ja siis ükspäev tuled tööle ja seal on kõik teisiti...täiesti uus tehnoloogia, uued inimesed...uus juhtkond...kõik uus...ainult sina oled jäänud sinna...ja vot lähed ja istud enda kabinetti...ja seal kõik uus, ei oska enam midagi kasutada ega midagi teha...aga näed, kuidas väljas kõik teised siblivad ja sagivad ja teevad tööd. Vot mul umbes sama tunne, et peas keegi teinud totaalse muudatuse, aga mulle juhiseid, kuidas seda kõike kasutada, ei antud. Nüüd üritangi aru saada, mis toimub...ja kuidas toimub ja miks mina midagi aru ei saa.
Üritasin ühte audioraamatut kuulata...väge põnev tundus...ma olen nüüdseks kuulanud esimest osa kolm korda...ja mul pole endiselt õrna aimu ka, millest seal räägiti...kuigi ma võin nii mõnegi monoloogi sealt peast ettekanda...ehk siis mingil alateadvuse tasemel on meelde jäänud mingid osad...aga pole suutnud sellele keskenduda, et lausa kuulda, millest juttu on. Samuti teen viimasel ajal kohutavalt palju kirjavigu...kõik sellied hooletusvead...suht jätan pool sõna kirjutamata või kirjutan kaks sõna kuidagi imelikult kokku...sest mõte käib peas kiiremini, kui käed järgi jõuavad...see paha paha paha
No comments:
Post a Comment