Vandersexxx

Last night I was Cat Stevens. I rocked.

Niisis, alustasin...järjejutuga...kuigi ta pole päris järjejutt...ma ise ka ei tea, mille alla seda kvalifitseerida. Igaljuhul kõiksugune kriitika on teretulnud ja hetke seisuga tuleb järgmine osa välja järgmise nädala pühapäevaks.....ja ma kaotasin mõttelõnga ära....so here is a kitten for you all

#1

...Väljas oli hämar, õhus oli tunda tulevast tormi, kõik oli vaikne, kedagi polnud näha. Ta kõndis pubisse, kus ta on veetnud oma viimase 23 aasta vabad õhtud. Tal oli seljas vihmamantel ja peas kaabu. Ta kõndis pea longus, kuni jõudis pubini. Ta tõstis pilgu ainult selleks, et vaadata läbi pubi klaasseina, kas seal on palju rahvast-tema heameeleks oli seal ainult paar inimest. Sisenedes istus ta kolmandale pukile...see oli TEMA pukk. Sõnagi lausumata sõitis sujuvalt tema ette härmas klaas viskiga. Ta noogutas tänutäheks.
Pubis oli lisaks temale veel neli inimest. Mees ja naine istusid nurgas, üks vanem härra tema taga ja üks mees leti teises otsas, pimedas nurgas, varjus. Ta justkui varjas ennast, jope krae oli võimalikult kõrgele tõstetud ja ta ise oli kergelt küürakil, et võimalikult jope sisse pugeda.
Taevas käis esimene sähvatus. Vanahärra näost oli näha, et ta hakkas numbreid lugema, suht peagi hakkas tal ka suu vastavalt liikuma- viis, kuus, seitse, kaheksa, üheks. Järgnes mürin. Vanahärra tõusis püsti, võttis nagist oma jope ja mütsi, tänas neidu leti taga ja hakkas liikuma väljapääsu suunas. Möödudes Clarkist vanahärra patsutas talle õlale ja ütles:"Varsti hakkab vihma sadama ja sul pole jällegi vihmavarju kaasas.". Nad olid vanad tuttavad juba, vanahärra nimi oli Gustav, ta oli selle pubi püsikunde alates päevast, kui ta naine suri. Korduvalt koos pubis viibides oli Gustav ükspäev Clarkiga juttu teinud-nii nende sõprus algaski.
Gustav, vaadates paari silmanurgas: Silm kohe puhkab, kui on näha tõelist armastus.
Clark, tõstmata pilku oma klaasilt: See naine on tema armuke. Mehel on sõrmus, kuid naisel pole.
Gustav naeratedes: Kas see takistab armastusel olemast tõeline?
Järgnes sähvatus, Gustav luges jälle endamisi-neli, viis, kuus, seitse. Järgnes luust läbi käiv mürin. Ta naeratas veel kord neiule ja seadis sammud kodu poole.
Clark istus endiselt oma mantlis, ta oli kaabu pannud letile enda kõrvale. Ta ei jõudnud veel pilkugi tõsta, kui juba oli tema klaasi serva kohal pudel ja viski voolas mööda pudelikaela klaasi. Aknale langes esimene vihmapiisk, kohe järgnes teine, kolmas, neljas. Suht peagi oli klaas märg ja väljas ladistas vihma.
Kell liikus meeleheitlikult edasi, Clark üritas midagi teada saada kahtlase kuju kohta leti nurgas. Ta polnud siiani tema nägu näinud. Hakkas saabuma südaöö, paarikesele tuli takso järgi ja nad jooksid selleni. Väljas oli jätkuvalt sein vihmast. Clark teadis, et varsti suletakse pubi ja ta peab hakkama kodupoole minema-ta ei tahnud seda, talle ei meeldinud koju minna, see oli liiga tühi, liiga piirav. Nurgal istuv mees kutsus järsult leti taga oleva neiu enda juurde ja sosistas talle midagi kõrva, Clark üritas küll pealt kuulata, kuid tal ei õnnestunud seda, kui poleks olnud vastu akent pekslevat vihma, oleks võib-olla isegi õnnestunud. Mees andis neiule raha ja kõndis sirge sammuga ukse poole, tema sammust oleks võinud arvata, et ta on sõjaväelane-tal oli hästi kindel ja tugev samm. Peale lahkumist tõi neiu Clarkile uue klaasi viskiga. "See on selle meesterahva poolt" ütles neiu häbelikult, kuigi ta teadis Clarki juba päris hästi. Kui Clark tõstis klaasi märkas ta alusele kirjutatud nime "Tommy Jopskin". Ta vaatas küsivalt neiule otsa. "Meesterahvas palus, et ma kirjutaks selle sinna" ütles ennast õigustavalt neiu. Clark keeras pilgu akna poole, kuid mees oli juba selleks ajaks ammu kadunud. Ta jõi viski ühe lonksuga lõpuni, pani taskust raha lauale, võttis oma kaabu ja alusega nime, ning kõndis uksepoole. Ta pidi teada saama, kes oli see mees ja kes oli Tommy Jopskin...

Silence is more eloquent than words

Istun ja jõllitan ekraani...ei suuda kuidagi algust teha. Tahaks nagu kirjutada, aga samas on mõtteid nii palju korraga, et ei suuda keskenduda ühele teemale piisavalt kauaks.
Aga noh...uudistest nii palju, et pea pole viimased kuus päeva valutanud. Maailm näeb jälle teistsugune välja kuidagi nüüd....umbes peale viiendat päeva peavaluga hakkab maailm muutuma masendavamaks, tumedamaks, tuimemaks. Maailm hakkab kaugenema....või hakkad kaugenema maailmast...point sama. Kõik näeb siis välja hallim ja kurvem. Kuid kui ta üle läheb...siis tekivad värvid tagasi, hakkab tähele panema linde ja vulisevat vett. Kuid see kõik mingi teatud ajani...siis jälle muutub kõik argipäevaseks ja läheb sujuvalt tagaplaanile, mida meie ühiskonnas siiski reeglina tähele ei panda.
Aga minu jaoks on kõige hämmastavam, kuidas muutub vaikus. Peavaluga on vaikus reeglina selline vabastav ja mõnus. Hästi teretulnud, hästi oodatav. Kuid kui peavalu on läinud, muutub vaikus kohati isegi rõhuvaks ja ahistavaks. Ei teagi, kas see seotud kuidagi meenutustega alateadvuses valu kohta või midagi muud.
Vaikuse kohta veel nii palju....öeldaks, kui kaks inimest suudavad olla teineteise seltsis täies vaikus ja nad ei tunne ebamugavust sellepärast, on nad teineteisega nii lähedased, kui vähegi võimalik

Things fall down. People look up. And when it rains, it pours

Niisiis....eeee...tähendab...nagu....et....köhh-köhh....ma arvan, et....eeee....ma ei oska midagi kirjutada kohe..."The first question! The question that must never be answered! Hidden in plain sight! The question you've been running from all your life! Doctor Who? Doctor Who? Doc — tor — Who?!"...täna kahtlane tuju...tahaks nagu midagi väga teha ja ei taha kohe midagi üldse teha...olen ärevil ja laisk korraga...laisk on ehk vale sõna hetkel....ükskõikne, palju parem sõna, seletab paremini antud olukorda. Olukord....pigem olemus...jah...ehk siis nendele, kes ei suuda asju ise peas kokku panna: tunnen ennast hetkel ärevil ja samas ükskõiksena. Mulle ei meeldi selline seisund, kuidagi hästi kohmakas tunne tekib. Aga noh...positiivne see, et peavalu hakkab vist ära minema....hetkel peaaegu, et ei olegi tunda teist. Vähemalt ma loodan, et see nii, mitte ma pole sellega lihtsalt harjunud. Aga noh, eks varsti arstile ja näis siis, mida tark doktori härra ütleb....oli vist härra.
Nii...aga....mis vahepeal siis toimunud.... Käisin ühe maailma kõige armsama ja lahedama tüdrukuga uisutamas, igati tore oli, mis siis, et jäässe läksime. Kui Sa juhtud lugema seda, siis oled meeletutl kallis mulle :)

If its time to go, remember what you're leaving. Remember the best. My friends have always been the best of me

Käisin täna arstil...ei saanud eriti targemaks, saadeti neuroloogi juurde...arst nägi suht murelik välja, mis pole eriti julgustav. Kirjutas silmale mingeid tilku. Need on valu, paistetuse, punetuse ja sügeluse vastu....nende kõrvalmõjud on valu, paistetus, punetus ja sügelus....ehk siis....kui midagi ei juhtu siis mul on kas kõrvalmõjud ja tegelikult ma juba terve või siis pole nad midagi teinud ja ma ikka veel haige...pea valutab 8 päev....rekordini veel aega, aga päris väsitav on see siiski...ehk Tallinna arstid suudavad ravi leiutada mulle?
Arsti juures istudes(umbes pool päeva) nägin ühte väikest tüdrukut....ta oli nii armas ja lahe, mul tekkis kohe isadushoog. Kuid siis mul jõudis kohale, et ma vaatan väikest tüdrukut kohtlase naeratusega ja mul tekkis pervo tunne ja siis valdas mind vanaduse tunne. Ehk siis rõõm oli üürike ja kukkumine kõrge...
Kellale ei saanud ikka veel patareid, lihtsalt pole vist saatus enam seda käekella kanda, aga käekell on minu osa...ei oska lihtsalt ilma selleta
Ja siis veel nii palju, et "Top Songs" hakkab nüüd uuenema iga nädal vastavalt sellele, mida minu player näitab kõige rohkem kuulatud olevat.
Aaaa...tegin täna šokolaadi muffleneid ka, jäätisetopside sisse, päris head tulid isegi, täitsa rahule jäin.

Do me a favor... don't scratch the wall, because, trust me, you're not going to like what happens

Pea valutab kuues päev järjest....või noh...enam-vähem järjest. Eile oli õnneks vahepeal paus....on olemas inimesi, kes suudavad mult isegi peavalu ära võtta.
Vedeleda diivanil, vaadata youtube'ist uusi treilereid, neist mitte aru saada ja naerda kõige üle....ja loomulikult süüdi selles kõiges olid pannkoogid...ülepann-koogid....üle-pannkoogid....ei suutnudki me seda otsustada.
Nii vähe ongi inimesel õnneks ja rahuks vaja :)