#2

...Ta oli jõudnud kõndida mõne kvartali edasi, kui vihm jäi järgi-see jäi järgi nagu ta ka algas, järsult. Õhk oli puhtam, vesi vohas endiselt kanalisatsioonidesse, tänaval polnud kedagi peale tema. Ta võttis taskust aluse. Tommy Jopskin...Clark kõndis vaikselt edasi, viski oli teinud oma töö ja Calrki samm muutus raskemaks, kõnnak ebaühtlasemaks. Ta korrutas seda nime- Tommy Jopskin, Tommy Jopskin, Tommy Jopskin.
Kõrvalt vaadates oleks võinud arvata, et ta on üks nendest kodututest, kes iga nüüd ja siis suurte kilekottidega maantee ääres seisavad ja karjuvad mööduvatele autodele. Ta oli läbi märg, habe oli mitu nädalat ajamata. Ta nägi välja kordades vanem, kui ta tegelikult oli.
Ta pani nimega aluse taskusse tagasi ja tatsas veidi kiiremal sammul kodu poole.
Clark elas üpriski kenas korteris, mitemekordses kivimajas. Korter oli ilusasti sisustatud, kahetoaline, kuid see vajas hädasti naisekätt. Ta pani oma märja kaabu nagisse koos mantliga, võttis kingad jalast ja kõndis akna suunas. Ta avas akna, mõnus jahe briis silitas tema habestunud nägu. Ta hingas sügavalt sisse. Istudes voodiservale, vajudes longu ja võttes kahe käaega peast kinni, üritas ta meenutada seda meest pubist, ta lootis, et talle meenub mingi detail, mis enne jäi märkamata- seda ei juhtunud.
Clark ärkas hommikul vibreeriva telefoni peale- talle tuli sõnum. Sõnumisis seisis: "Nad tulevad, jookse!". Mõni millisekund peale selle lugemist koputas keegi uksele. Clark tardus korraks, ta tundis kuidas tal süda tuksub. Vaikselt püsti tõustes ja piiludes kardina vahelt välja, veendumaks, et midagi kahtlast väljas ei toimub, suundus ta ukse poole. Üritades ust lukust lahti keerata, meenus talle, et uks oligi lahti. "peab joomise maha jätma" pobises ta endamisi ust lahti tehes. Seal polnud kedagi. Ta pani ukse lukku ja läks tagasi telefoni juurde. Ta üritas helistada tagasi numbrile, millelt oli tulnud sõnum, kuid keegi ei vastanud.
Lahtisest aknast tuli nüüdseks tuppa sooja õhku ja suurlinna sigimis lärmi. Väljas paistis päike ja öisest vihmasajust polnud enam jälgegi. Kuid Clarki riided olid endiselt veel niisked. Ta viskas riided voodi peale ja läks ise pesema, ajas enda habe väiksemaks ja kammis juuksed ära. Jalga pani ta teksad, selga pusa kapuutsiga ja viskas selga jaki. Välja minnes avastas ta enda ukselt sildi
"Palun aidake,

kell 23:30 Midrow avenüül".
Ta pistis selle kirja tasku. Samaaegselt meenus talle eelmisel õhtul pubis saadud alus nimega, ta otsustas ka selle kaasa võtta. Korterisse sisse tagasi astudes nägi ta silmanurgast varju. Pööramata sellele suuremat tähelepanu võttis ta endiselt märjast mantlist vettinud aluse, tint oli kõik laiali jooksnud, kuid siiski oli võimalik välja lugeda "Tommy Jopskin". Ukse poole pöörates märkas ta jällegi mingit kahtlast varju. See kord ei saanud ta seda uurimata jätta ja ta keeras ennast jälle elutoa poole. Kohselt jäi talle silma maha kukkuv vaas laualt ja köögi poole kaduv vari. Clark jooksis kohe kööki järgi-seal polnud kedagi. Ringi keerates leidis ta ka vaasi täiesti tervelt laua pealt. "Peab joomise maha jätma" pobises ta jällegi endamisi ja pani sammud õue poole.
Väljas oli kuidagi eriti palju inimesi ja eriti ere- talle ei meeldinud kumbki. Kõndides lähima telefoniputkani üritas ta meenutada midagi eilsest müstilisest mehest pubis- talle meenus kindel samm. Telefoniraamatut lapates leidis ta 17 Tommy Jopskinit. Niisiis võttis ta endale suunaks endise politseijaoskonna. Ta polnud seal käinud üle aasta. Pärast vallandamist ta alguses ikka käis seal vahepeal, kuid hiljem leidis ta pubist rohkem lohutust.
Jaoskond oli täpselt sama sugune- katkine ja räpane. Clark läks otsejoones oma vana hea sõbra juurde- Larry Garbet.
"Oiii, kelle tuul sisse toonud on" hõiskas Larry üle jaoskonna püsti tõustes
"Sa endiselt sama koha peal, vaata, et kopitama ei lähe siin" naeratas Clark
Pärast kallistusi ja väikest viisakusvastlust rääkis Clark Larryle saladuslikust mehest pubis, sõnumist ja kirjast, ning palus vaadata arvutist järgi kõikvõimaliku Tommy Jopskini kohta.
Kuigi Larry oleks tahnud pärida veel nii mõndagi lisaks, jättis ta selle tegemata, sest tal oli kohutavalt palju tööd vaja teha. Clark aga oli lihtsalt õnnelik, et tal võimalus sealt kiiremini ära minna, enne kui veel keegi rääkima tuleb. Nad leppisid kokku, et kohtuvad seal sama midrow avenüül, kuid tund aega varem, et Clark saaks Jopskini toimikuga tutvuda.
Jaoskonnast väljudes saabus talle järjekordne sõnum
"Vaata oma rinnale"
Tema rinnal värises punane täpike....