Sees on lihtsalt kohutav valu. Valu, mis rebib tükkideks igat, kui ka viimast inimlikkus minu sees. Näiliselt on kõik korras, kõik nagu alati, lõbus ja jutukas ja seltsiv. Kuid tegelikult tahaks lihtsalt karjuda, tahaks minna kuhugile kaugele ära, kuid see ju ei aitaks millelegi, oleks lihtsalt õnnetu seitsme maa ja mere taga. Sest egas ma õnnetu kohe pärast...koht on hea. Sisemus on paha. Küsimusi on rohkem, kui vastuseid ja pole õrna aimu ka, kas üldse tegelikult tahan neid vastuseid või sooviks lihtsalt kukkuda maha ja puruneda miljoniks tükiks. Mõelda on veel palju, kuid iga uus mõte teeb aina rohkem ja rohkem kurvemaks. Iga, kui järgmine küsimus rebib jälle tükikese ja tahaks karjuda, tahaks nutta. Millegipärast teevad haiget veel need kõige pisemad asjad, asjad, mida muidu üldse tähele ei panekski. Tahaks öelda, et valu on inspireeriv, kuid seda ta kahjuks pole. Võib-olla hiljem ta transformeerub selleks, kuid hetkel see lihtsalt halvav. Miks peab nii valus olema?