Vainola laulude puhul mulle meeldib mingi sõnastamatu "eestimaisus"(selleks ei pea sugugi mingi rahvalaulu ersats olema), kerge melanhoolia, kummaline õnnelikkus ja igasuguse staaripongestuse puudumine. Siin on omamoodi ilus viibida. Ei pea Tingimata paaniliselt kuhugi kängurumaale elama kablutama. Paned Vainola mängima, paned kohvi tulele, teed akna lahti...

Talv on sadanud lumega maha
rida rea järel raamatut loen
sadu ainult on akende taga
kaminas tuli ja õues on lumi
Talv on sadanud lumega maha
rea järel rida raamatut loen
sadu ainult on akende taga
kaminas tuli ja vaibal on koer
 

rahu ainult rahu
sadu ainult sadu
villases kampsunis tüdruk on kodus
ootab mu kõnet kassiga süles
väljas on lumi ja siin on nii õdus
tõusta ei taha tõesti ma üles
Talv on sadanud lumega maha
rida rea järel raamatut loed
sadu ainult on akende taga
kaminas tuli ja õues on lumi
rahu ainult rahu
sadu ainult sadu
keegi on truu
ja samas ei ole
keegi on armund
ja lõpus on surnud
keegi loeb luuletust
keegi teeb raha
naised on kaunid
kuid mehed ei taha
nad ootavad sõda ja otsivad mõtet
elule endale kõigile katet
naised on kaunid kuid mehed ei taha
enne kui pole neid tapetud maha
rahu ainult rahu
sadu ainult sadu