There are sentences I should just keep away from.

Täna siis üks nendest päevadest, kui ei suuda midagi teha, ei ole ei jõud, ei tahtmist, ei viitsimist. Mõte ei liigu nagu harjunud ja kõik kohad haiged ei millestki ja kuigi üritanud vastu hakata sellele kõigele tõsiselt, ei ole sellest sugugi kasu olnud. Täpselt selline tunne nagu peale pikka haigust, iga liigutus on piinarikas ja väsitav, kiiresti hakkab palav ja, kui olla liigutamata hakkab külm. VASTIK VASTIK VASTIK. Ja õhtul hakkas veel pea ka lõhkuma tõsiselt, ilmselgelt, kui hetkel lendaks mingi komeet minu suunas või midagi ja ma peaks enda elu päästmiseks liigutama ennast 1mm võrra....ei viitsiks ma seda teha. Istusin korraks arvuti taha ja ei viitsi isegi siit enam püsti tõusta, et voodisse pikali ära minna. Kirjutamsiega läks ka päris pikalt, ei suuda ei alustada, ei jooksutada kirjutamist. Iga sõna tuleb kuidagi vaevaliselt välja....tunne, et tunnen, kuidas iga sõna tuleb ajust välja ja liigub näppudeni, et need saaks omakorda selle klaviatuuriga kirja panna. KOHUTAV KOHUTAV KOHUTAV. Ühesõnaga ma nüüd pikali ära ja, kui kunagi jälle jaksama hakkan siis alustan järjejutuga edasi