Must Algus

Ta istus ukse najal hingeldades, tundes, kuidas veri tema soontes vuhiseb. Ta üritas ennast rahustada. "Sule silmad, hinga sügavalt sisse ja rahulikult välja" ütles Matt endamisi madalal häälel.

Matt Smith oli neljakümnendate teises pooles, keskmise kehaehitusega meesterahvas. Tema muidu tumedates juustes võis näha halli tooni ja sama lugu oli ka habemega, kui ta mingil põhjusel ei olnud saanud seda ära ajada. Tal olid erakordselt sinised silmad. Tema elu algas väga kurval toonil, tema ema suri sünnitusel ja isa autoavariis teel haiglasse. Sugulaste puudumise tõttu sattus Matt lastekodusse, kus eriliselt arenenud intellekti pärast tekitas ta huvi sõjaväel. Nii saigi alguse tema tulevik. Kuigi algselt sai ta treeningu ainult spionaasi osas, siis paari aastaga suutis ta ka ennast kurssi viia sõjaolukordade ja -taktikatega, mis tähendas, et ta oli olnud reaalselt sõjalahingul ja võidelnud mees mehe vastu, kui ka luuranud vastase tagalas ja varastanud salajast informatsiooni. "Mees igaks olukorraks" ütles kapten tema kohta ikka ja jälle.

"Okei, ma saan sellega hakkama...see oli kõigest minu kujutlusvõime....seda polnud seal" kordas ta endamisi uuesti ja uuesti. Ta kuulis uksetaga paugatust, misjärel sööstist ta akna poole ja rebis kardinad hirmunult alla. Koheselt tundis ta sooja päikest enda nahal, ta tundis kuidas õhk soojeneb tema ümber, tundis kuidas hirm väheneb, ta mõistis, et valgus on tema ainuke sõber hetkel. Matt sööstis kiirelt läbi kõik toad ja tõmbas kardinad igas toas eest. Köögis sahtlist võttis ta taskulambi ja kontrollis kolm korda, et see ikka töötaks. Ta pani põlema kõik tuled ruumides, kuhu päike ei paistnud või kus muidu tekkis pime nurk. Seisatades korraks keset tuba üritas ta kuulata, kas kõik on ikka nii nagu reeglina on olnud. Kuulmata midagi ebakummalist oli ta valmis pesema minema. Peaaegu jõudes vannituppa seisatas ta korraks "Taskulamp...kus on taskulamp!?" ta jooksis laua juurde ja võttis taskulambi vannituppa kaasa. Soe vesi jooksis mööda tema keha. Taskulamp oli pidevalt silmanurgas näha. Matt oli vihane enda peale. "Täiskasvanud mees ja kardab varju" pomises ta endamisi kurjalt vesi pritsidest huultelt. "Ma pean talle helistama, kindlasti jah, pean talle helistama ja ära rääkima, tema saab aidata, ta on alati aidanud" rääkis ta endamisi sosinal.

Matt sules silmad.
Tal tuli meelde, kui ta esimest korda oli näinud musta varju. See oli tema sõjaväe karjääri lõpupoole. Nad olid brigaadiga Aafrika põhja osas. Nad olid just edukalt läbi viinud päästemissiooni lähistel, kui neilt paluti abi objekti valvamisel. Nende ülesandeks jäi valvata eelnevalt liitlaste poolt ära võetud linna. Linna keskel oli suur torn, kuhu nad otsustasid minna, sest sealt oli hästi näha tervet linna. Nad paigutasid torni paar snaiperit ja kaks skauti linna ümbust läbi kompama, ülejäänud jäid torni juurde alla ja panid püsti seal punkti juhuks, kui keegi neid ründab.
Ta avas jälle silmad. Maailma tundus liikuvat aeglasemalt. Ta veendus, et taskulamp oleks endiselt omal kohal ja sules jälle silmad.
Kõik mehed positsioonidel paigal otsustasid nad puhata korda-mööda. Tikku tõmmates osutus Mattile esimesena magamine. Ta ei kurtnud selle üle, kurnatus hakkas temast võitu saama. Pikali heites uinus ta peaaegu koheselt. Ta oli saanud magada umbes 45 minutit, kui ta ärkas üles karjumise peale. Külaelanikud olid kogunenud nende punkti juurde ja karjusid. Keegi ei saanud neist täpselt aru, aga üksmeelil nõustusid, et külaelanikud pole just kõige õnnelikumad nende seal viibimise üle. Nii Matt, kui ka tema brigaadi kaaslased üritasid inimestele selgeks teha, et nad on seal sõbralikult ja neile paha ei taha teha, kuid külaelanikud neid ei mõistnud ja üritasid karjuda neist üle. Iga nüüd ja siis hakkasid lendama kivid sõdurite pihta. Rahvas aina elavnes. Üks kividest lendas Matt'i suunas.
Matt avas võpatanult silmad, ta justkui oleks tundnud, kuidas see kivi talle pihta lendas, ta tundis, kuidas mööda tema lõuga veri voolas. Ta tundis, et ta peab silmad jälle sulema. Ta pidi enne aga kontrollima, kas taskulamp on ikka veel omal kohal. Ta pööras pilgu alusele, kus enne oli taskulamp olnud. Seda enam polnud seal. Kõik läks pimedaks, ta sules silmad.