Must Algus

Ta istus ukse najal hingeldades, tundes, kuidas veri tema soontes vuhiseb. Ta üritas ennast rahustada. "Sule silmad, hinga sügavalt sisse ja rahulikult välja" ütles Matt endamisi madalal häälel.

Matt Smith oli neljakümnendate teises pooles, keskmise kehaehitusega meesterahvas. Tema muidu tumedates juustes võis näha halli tooni ja sama lugu oli ka habemega, kui ta mingil põhjusel ei olnud saanud seda ära ajada. Tal olid erakordselt sinised silmad. Tema elu algas väga kurval toonil, tema ema suri sünnitusel ja isa autoavariis teel haiglasse. Sugulaste puudumise tõttu sattus Matt lastekodusse, kus eriliselt arenenud intellekti pärast tekitas ta huvi sõjaväel. Nii saigi alguse tema tulevik. Kuigi algselt sai ta treeningu ainult spionaasi osas, siis paari aastaga suutis ta ka ennast kurssi viia sõjaolukordade ja -taktikatega, mis tähendas, et ta oli olnud reaalselt sõjalahingul ja võidelnud mees mehe vastu, kui ka luuranud vastase tagalas ja varastanud salajast informatsiooni. "Mees igaks olukorraks" ütles kapten tema kohta ikka ja jälle.

"Okei, ma saan sellega hakkama...see oli kõigest minu kujutlusvõime....seda polnud seal" kordas ta endamisi uuesti ja uuesti. Ta kuulis uksetaga paugatust, misjärel sööstist ta akna poole ja rebis kardinad hirmunult alla. Koheselt tundis ta sooja päikest enda nahal, ta tundis kuidas õhk soojeneb tema ümber, tundis kuidas hirm väheneb, ta mõistis, et valgus on tema ainuke sõber hetkel. Matt sööstis kiirelt läbi kõik toad ja tõmbas kardinad igas toas eest. Köögis sahtlist võttis ta taskulambi ja kontrollis kolm korda, et see ikka töötaks. Ta pani põlema kõik tuled ruumides, kuhu päike ei paistnud või kus muidu tekkis pime nurk. Seisatades korraks keset tuba üritas ta kuulata, kas kõik on ikka nii nagu reeglina on olnud. Kuulmata midagi ebakummalist oli ta valmis pesema minema. Peaaegu jõudes vannituppa seisatas ta korraks "Taskulamp...kus on taskulamp!?" ta jooksis laua juurde ja võttis taskulambi vannituppa kaasa. Soe vesi jooksis mööda tema keha. Taskulamp oli pidevalt silmanurgas näha. Matt oli vihane enda peale. "Täiskasvanud mees ja kardab varju" pomises ta endamisi kurjalt vesi pritsidest huultelt. "Ma pean talle helistama, kindlasti jah, pean talle helistama ja ära rääkima, tema saab aidata, ta on alati aidanud" rääkis ta endamisi sosinal.

Matt sules silmad.
Tal tuli meelde, kui ta esimest korda oli näinud musta varju. See oli tema sõjaväe karjääri lõpupoole. Nad olid brigaadiga Aafrika põhja osas. Nad olid just edukalt läbi viinud päästemissiooni lähistel, kui neilt paluti abi objekti valvamisel. Nende ülesandeks jäi valvata eelnevalt liitlaste poolt ära võetud linna. Linna keskel oli suur torn, kuhu nad otsustasid minna, sest sealt oli hästi näha tervet linna. Nad paigutasid torni paar snaiperit ja kaks skauti linna ümbust läbi kompama, ülejäänud jäid torni juurde alla ja panid püsti seal punkti juhuks, kui keegi neid ründab.
Ta avas jälle silmad. Maailma tundus liikuvat aeglasemalt. Ta veendus, et taskulamp oleks endiselt omal kohal ja sules jälle silmad.
Kõik mehed positsioonidel paigal otsustasid nad puhata korda-mööda. Tikku tõmmates osutus Mattile esimesena magamine. Ta ei kurtnud selle üle, kurnatus hakkas temast võitu saama. Pikali heites uinus ta peaaegu koheselt. Ta oli saanud magada umbes 45 minutit, kui ta ärkas üles karjumise peale. Külaelanikud olid kogunenud nende punkti juurde ja karjusid. Keegi ei saanud neist täpselt aru, aga üksmeelil nõustusid, et külaelanikud pole just kõige õnnelikumad nende seal viibimise üle. Nii Matt, kui ka tema brigaadi kaaslased üritasid inimestele selgeks teha, et nad on seal sõbralikult ja neile paha ei taha teha, kuid külaelanikud neid ei mõistnud ja üritasid karjuda neist üle. Iga nüüd ja siis hakkasid lendama kivid sõdurite pihta. Rahvas aina elavnes. Üks kividest lendas Matt'i suunas.
Matt avas võpatanult silmad, ta justkui oleks tundnud, kuidas see kivi talle pihta lendas, ta tundis, kuidas mööda tema lõuga veri voolas. Ta tundis, et ta peab silmad jälle sulema. Ta pidi enne aga kontrollima, kas taskulamp on ikka veel omal kohal. Ta pööras pilgu alusele, kus enne oli taskulamp olnud. Seda enam polnud seal. Kõik läks pimedaks, ta sules silmad.

Teine Peatükk: Jooks Pargis

...Matt seisis liikumatult üks veerand tundi. See oli tema jaoks totaalselt uus kogemus. Liikuma hakkas ta, kui külm õhk tema ümbert ära kadus. Ta sööstis kohapealt minema, lihtsalt jooksis, ta ei mõelnud kuhu, lihtsalt teadis, et peab sealt minema saama ja seda võimalikult kiiresti. Lähenedes pargi servale tulid pilved tagasi ja taas kisus ümbruse kõik pimedaks. Matt'il oli väljapääs juba silme ees, ta tundis hinges kergendust. Üks silmapilk hiljem oli selle tee lõpus taas must vari. Matt tundis, kuidas veri tema soontes hakkas jälle kiiremini voolama, ta tundis kurdistavat vilet kõrvus. Ta oli iseenda peale vihane, sest tema endi pilgus polnud ta inimene, kes satub paanikasse, kuid ta ei saanud sinna midagi parata. See polnud justkui tema enda teha, need punased silmad musta kogu sees sööbisid tema sisse, ta tundis külma õhku enda ümber taas. Külma õhku, mis oli täis hirmu. Külma õhku, mis pani iga tema raku kehas tundma hädaohtu. Matt peatus jällegi järsult, ta üritas võtta asja loogiliselt, meenutada minevikust mingit olukorda, mis võiks tulla talle kasuks. Ta ei suutnud leida ühtegi. Iga pilgutusega oli must kogu talle märgatavalt lähemal. See liikus kiiremini, kui ükski asi, mida Matt oli elus näinud. Must kogu seisis tema ees, Matt oli tardunud, ta ei teadnud, mida teha. Tal käis peas tuhandeid mõtteid, tuhandeid lõike elust, asjadest, mida ta oli eales näinud. Ta tegi sügava hingetõmbe. "Mi...mi...mis sa oled?" kokutas ta lõpuks välja. Mustus tema ees kallutas oma pea veidi vasakule. Matt uuris seda väga tähelepanelikult. See oli inimese kehakujuga, tal paistsid seljas olevat riided, kuid samas polnud näha ühtegi joont, ta koosnes hägusest kontuurist. See polnud otseselt vari, kuid see polnud ka inimene, Matt'ile meenutas see kõigerohkem suitsu, see oli just, kui tihe tume suits inimese kujuga, millel olid punased silmad ja mis tekitas hirmu lihtsalt oma kohalolekuga. Matt tegi paar ettevaatlikut sammu tagasi, pilku pööramata mustalt suitsult. Suht pea tekkis tal lootus, et ta saabki rahulikult taganeda ja lahkuda sealt, kui äkki ta kuulis kõige kurja kuulutavamat karjet ja kogu hakkas liikuma tema suunas. Matt nägi esimest korda seda liikumas inimese moodi. Matt keeras ringi ja jooksis nii kiiresti, kui suutis tagasi. Peale paari kurvi hakkas see maha jääma ja Matt tundis juba kergendust, kuid kui ta pilgu enda ette tõstis nägi ta seda kuju enda taas enda ees. Matt üritas jälle järsult seisma jääda, kuid libises ja kukkus istuli maha. Kuju oli vähem, kui sekundiga Matti ees, tal oli käes kirves, mida ta hoidis kahe käega. Ta tõstis selle kirve kõrgele Matti kohale. Enne, kui ta jõudis selle alla tagasi tuua, tuli taaskord välja päike ja paistis oma kiirtega mustale kogule peale, mis järel ta kadus koheselt. Matt see kord enam seisma ei jäänud, ta teadis, et tal on vaja jõuda võimalikult kiiresti sealt pragist välja. Tema õnneks oli päike väljas nüüd pikemalt ja ta jõudis enda koduni. Uksest sisse saades pani ta selle kiiresti lukku ja istus ukse ette maha, seljaga uksele toetudes. Tal oli peas miljoneid küsimusi. "Mis see oli? Mida see temast tahtis? Kas see on ainult pargis? Miks ta päikest kartis?.....

Esimene Peatükk: Must Uni

Ümberringi olid klaasikillud, nad olid õhus, kuid ei kukkunud alla. Aeg just, kui oli seisma jäänud. Matt oli nende keskel. Ta oli õhus tuhandete, kui mitte miljonite klaasikildude keskel. Ta üritas mõelda, kuidas ta oli jõudnud selleni, kuid see mõte hajus üpris kiiresti, kui talle jõudis kohale, et ta ei kuku alla, vaid ripub õhus. Ta nägi enda kõrval paari kuuli. Matt oli 47 korruselt paiskunud läbi akna, ta ei teadnud, kas see oli tema enda valik või olid mingid kurjad jõud ta sealt välja visanud. Mida rohkem ta üritas sellele mõelda, seda hägusemaks kõik muutus. Ilusast sinisest taevast oli saanud tume pilvede kogu, mõnusast pärastlõunasest ilmast, tugev vihm. Enne selgelt nähtav maapind oli nüüdseks lihtsalt üks lõppmatu must auk. Paanika haaras ta endi küüsi. Vihm hakkas vaikselt alla kukkuma, klaasid järgnesid vihmale, kuulid liikusid mööda oma trajektoori edasi. Matt tundis lõpuks väikseid lõikeid enda kehal, mis olid tekitatud klaasikildude poolt. Vihmapiisad kiirenesid veelgi, Matt tundis kuidas ta kukub alla. Paanika segunes hirmuga. Õhus hõljumine oli muutunud kiireks alla laskumiseks. Ta tundis, kuidas tuul temast mööda vuhiseb. Lõpuks ta tundis maapinda enda all. Matt võpatas oma voodis üles, tuba oli pime. Ta kompas pimedas tule põlema ja tõusis voodile istuma. See unenägu painas teda päris tihti, vahel ta kahtles, kas see üldse oli unenägu. "Peale surma võib aju elada kuni viis minutit. Aeg hakkab aeglasemalt liikuma ja inimene näeb reeglina terve enda elu uuesti" pomises ta pea käte vahel."6:00" näitas kell, väljas oli hämar pilvede tõttu. Matt alustas kõik oma hommikud enamjaolt ühte moodi. Tal oli harjumus jäänud veel sõjaväest, kus nad pidid iga hommiku tegema kuldse 50. See koosnes kätekõverdustest, kõhulihastest, lõua tõstetest, hüppenöörist ja jooksust. Harjutused tehtud, nööris ta kinni oma tossud ja suundus välja, kus ta pidi jooksma vähemalt 50 minutit. Väljas oli kergelt jahe. Matt nautis inimtühju tänavaid. Ta elas küll suurlinnas, kuid tema linnaosas oli reeglina 6-7 vahel hommikul tänavad päris tühjad, tänavatel olid vaid koristajad ja mõned inimesed, kes jalutasid koertega. Tema rutiine jooksurada läbis umbes poolel teel parki. See oli tiheda lehestiku tõttu veelgi pimedam ja lambid töötasid üle ühe. Matt oli läbinud piisavalt palju erinevaid treeninguid ja kursuseid, et hakkama saada peaaegu ükskõik, mis olukorraga, mida see park võis talle pakkuda. Sellistes olukordades käis tal alati peas ühe vana instruktori sõnad: "Parim konflikt on see, mida suudeti vältida". Ta teadis seda hästi, kuid siiski otsustas ta minna läbi pargi. Pargi tee oli üpriski käänuline ja parajate tõusude ja langustega. Linnaelanikud käis läbi pargi üpriski harva. Kurvist väljudes nägi Matt eemal üht musta kuju seismas, ta oli ühe pimeda laterna all, mistõttu ta tundus justkui vari olevat. Lähemale jõudes arvas Matt on tegemist on noorukiga, kes oli näoga lambi poole ja üle pea oli tõmmatud kapuuts. Kui Matt oli jõudnud noorukile üpriski lähedale, keeras nooruk ennast järsult ümber. Matt ei näinud ta nägu, kuid ta nägi kahte punast silma, kest musta kogu, kus oleks pidanud paistma nägu. Matt võttis koheselt hoogu maha, ta tundis kuidas need punased silmad justkui puurivad läbi tema. Ta üritas meenutada, kas äkki on tekkinud "turule" mõni uus narkootikum, millel oleks taoline effekt, kuid ta ei suutnud ühtegi meenutada. Mõttes välja tulles ja noorukit uuesti vaadates avastas ta, et nooruk liigub tema poole ebainimlikul kiirusel. Matt jäi koheselt seisma. Tema äkkseiskumisest tekkis kruusasel teekattel tolmu tossude ümber. Noorukist oli saanud must, sööstiv, vari, mis liikus otse suunas Matti poole. Matt oli koheselt ründeks valmis, ta ei pidanud isegi sellele mõtlema, see oli tema jaoks justkui refleks. Pilve tagant tuli välja päike ja moodustas ühe valgusviha Matt'i ette. Nooruk haihtus jõudes selle valguseni. Kõik, mis temast järgi jäi oli kerge must pilv, mis kadus mõne sekundiga õhku ära. Matt tundis külma õhku, mis oli sellest noorukist jäänud. Ta oli segaduses, ta ei teadnud mida teha. Ta seisis keset parki ründevalmis olekus...kuid tal polnud keda rünnata, tal polnud kelle eest ennast kaitsa. Ta vaatas paaniliselt ringi, kuid ta ei näinud kedagi.....