There are sentences I should just keep away from.

Täna siis üks nendest päevadest, kui ei suuda midagi teha, ei ole ei jõud, ei tahtmist, ei viitsimist. Mõte ei liigu nagu harjunud ja kõik kohad haiged ei millestki ja kuigi üritanud vastu hakata sellele kõigele tõsiselt, ei ole sellest sugugi kasu olnud. Täpselt selline tunne nagu peale pikka haigust, iga liigutus on piinarikas ja väsitav, kiiresti hakkab palav ja, kui olla liigutamata hakkab külm. VASTIK VASTIK VASTIK. Ja õhtul hakkas veel pea ka lõhkuma tõsiselt, ilmselgelt, kui hetkel lendaks mingi komeet minu suunas või midagi ja ma peaks enda elu päästmiseks liigutama ennast 1mm võrra....ei viitsiks ma seda teha. Istusin korraks arvuti taha ja ei viitsi isegi siit enam püsti tõusta, et voodisse pikali ära minna. Kirjutamsiega läks ka päris pikalt, ei suuda ei alustada, ei jooksutada kirjutamist. Iga sõna tuleb kuidagi vaevaliselt välja....tunne, et tunnen, kuidas iga sõna tuleb ajust välja ja liigub näppudeni, et need saaks omakorda selle klaviatuuriga kirja panna. KOHUTAV KOHUTAV KOHUTAV. Ühesõnaga ma nüüd pikali ära ja, kui kunagi jälle jaksama hakkan siis alustan järjejutuga edasi

It is nothing strange that human beings should die

Ma olen seda blogi täna lahti teinud üks kümme korda....ja siis jõllitanud seda veidi ja jälle kinni pannud. Hetkelgi rohkem jõllitan seda valget tausta ja vilkuvat postikest...mitte ei kirjuta. Ja asi pole selles, et pole millest kirjutada...viimasel ajal isegi suht palju juhtunud ja oleks isegi millest kirjutada niisamagi...aga lihtsalt ei suuda, lihtsalt ei suuda keskenduda ühele asjale...mõte jookseb pidevalt oma rada...läheb nagu lepase reega eest ära...hea, et suudan ise järge pidada omas peas. Täna jõudis see kuidagi järsult kohale...umbes selline tunne on...et...kui oled ühes kohas töödanud umbes 20 aastat...teinud ühte ja sama jama päevast päeva...oled täiesti rutiinis kinni...ja siis ükspäev tuled tööle ja seal on kõik teisiti...täiesti uus tehnoloogia, uued inimesed...uus juhtkond...kõik uus...ainult sina oled jäänud sinna...ja vot lähed ja istud enda kabinetti...ja seal kõik uus, ei oska enam midagi kasutada ega midagi teha...aga näed, kuidas väljas kõik teised siblivad ja sagivad ja teevad tööd. Vot mul umbes sama tunne, et peas keegi teinud totaalse muudatuse, aga mulle juhiseid, kuidas seda kõike kasutada, ei antud. Nüüd üritangi aru saada, mis toimub...ja kuidas toimub ja miks mina midagi aru ei saa.
Üritasin ühte audioraamatut kuulata...väge põnev tundus...ma olen nüüdseks kuulanud esimest osa kolm korda...ja mul pole endiselt õrna aimu ka, millest seal räägiti...kuigi ma võin nii mõnegi monoloogi sealt peast ettekanda...ehk siis mingil alateadvuse tasemel on meelde jäänud mingid osad...aga pole suutnud sellele keskenduda, et lausa kuulda, millest juttu on. Samuti teen viimasel ajal kohutavalt palju kirjavigu...kõik sellied hooletusvead...suht jätan pool sõna kirjutamata või kirjutan kaks sõna kuidagi imelikult kokku...sest mõte käib peas kiiremini, kui käed järgi jõuavad...see paha paha paha

I'm always one without a warning

Ma vihkan tõsiselt seda, kuidas miski minu sees mind närib ja sööb...ja ma mitte ei suuda välja nuputada, mis asi see on...see on nagu lihtsalt mingi tunne, et mis on olemas...pidevalt minu juures...pidevalt minu läheduses...jälgimas...vaatamas, kuidas ja mida ma teen...ja siis ühel suvalisel hetkel...lihtsalt vuhiseb tagasi ja ongi kõik....mul jälle tuju täiesti kadunud ja ma mitte ei saa aru miks...kõige hirmuäratavam on vast see, et ma ei tea isegi umbes, millega see seotud on...absoluutselt mitte....kuid selline tunne on, nagu keegi lülitaks puldist happy välja lihtsalt...üks väike nupuvajutus ja kõik...ei tea....ei tea....ei tea...Nagu....nagu pole otseselt põhjust, miks kurvastada...tõesti hetkel pole sellist väga mõjuvat põhjust....loomulikult on väiksed põhjused, kuid ma pole kunagi nendesse kinni jäänud...ma pole neid kunagi esile toonud...miks tuua esile midagi väikest, mis rikub tuju ära?...puhta idiootsus ju...aga ometi miskit on...miskit kuskil....miski, mis lihtsalt tuleb, kui välk selgest taevast...ei teagi kohe mida peale hakata...ei teagi, kas see on midagi mis on minu sees ja mida ma suudan peita iseenda eest või on see midagi, mis tekib tagasi iga nüüd ja siis...ei tea...kui teaks, mis "see" üldse on...oleks ehk kergem nuputada ka selle põhjust ja asukohta...ehk leiaks isegi mingi nii öelda vastumürgi...oleks tore...üle pika aja tahaks olla lihtsalt õnnelik...siiralt õnnelik...mitte fake õnnelik...kuigi noh...tüvi ju mõlemal sama...õnnelik on õnnelik ju tegelikult. Aga igatsen seda siirat tunnet...vihkan seda, et igatsen sellist asja, mis tegelikult peaks olemas olema. Ei saa enam ise ka aru, mis toimub...olen segi omadega...ei tea, mis toimub....ja, kui aus olla...siis vahepeal mõtlen, et kas ma üldse tahangi teada? äkki on kergem olla teadmatuses ja leppida sellega...ometi hingelt olen ma ju vastuhakkaja....ma ei ütle, et ma olen rebel...sest ma pole seda...kuid ometi ei ole ma ka see tüüp, kes lihtsalt lepib kõigega...ma lepin ainult asjadega...millega peab leppima, sest nii on parem...sest nii on õige...aga vahel tekib küsimus, et mis on õige...mis see on see õige, millega ma peaks leppima...mis on see õige, millega leppides muutub kõik paremaks ja selgemaks...Ma tean, et ma olen väsinud....ma olen füüsiliselt kurnatud ja ei jaksa eriti läpakat süles hoida...ega ka silmi lahti hoida, et kirjutada...kuid ometi kõige selle väsimuse juures ei suuda ma magama jääda...sest mõte lihtsalt hakkab jooksma....ja kahjuks jookseb ta radu mööda, mis ei anna mulle vastuseid...mis...ei tekita küsimusi ka, kui nüüd aus olla....vaid lihtsalt liigub mööda radu, mis on neutraalsed või loogilised...leban voodis surmväsinult ja mõtlen...mis oleks siis, kui ma oleks ninja...kui awesome see võiks olla....või noh...midagi sinna kanti vähemalt...ehk siis täiesti kasutud mõtlemised....täiesti ei midagi andvad...ei midagi võtvad...lihtsalt on seal...sellised masendavalt pinnapealsed...aga noh....mind lohutab see, et peaaegu iga mees mõtleb sellistele asjadele...kuigi see pole ka väga lohutav, kui aus olla...sest tahaks ju vastuseid...või kasvõi viitavaid...juhatavaid küsimusi...aga ei, kus siis sellega....scumbag aju....Täna peaaegu, et terve päev suutsin mängida õnnelikust...teeselda, et ma olengi õnnelik...suutsin inimesi lausa uskuma panna, et tegelikult ma polegi masenduses...väike test enda jaoks...või noh...midagi sinna kanti...aga alati, kui ma seda teinud olen...siis hirmutab mind mõte, et depressiivsed inimesed tunduvad alati lähedastele kõige õnnelikumad enne enesetappu...ehk siis, et kui mõni vaene masenduses vant on olnud mases näiteks terve aasta...siis nädal enne seda, kui ta võtab endalt elu...on ta maailma õnnelikum tüüp. Ja alati, kui ma üritan näida teisele õnnelik, käib mul vähemalt korra peast läbi mõte...et äkki nemad ka püüdsid seda teha...äkki nemad ka püüdsid olla õnnelikud teistele ja siis, kui nad väsisid teesklemast....siis see kõik tuli liiga suure hoobina...ja nad võtsid kergema väljapääsu tee...seda vist ei saa kunagi teada...või noh...vähemalt mitte nii kaua, kuni elus...mine sa tea, mis meid pärast surma ootab....anyhow....ma lõpetan tänaseks....äkki tuleb ööjooksul mingi eureka moment ja avastan midagi lahedat-lahedat enda kohta....kuigi ma sügavalt kahtlen selles...

Headache, depression and complete lack of faith in everything

Ma istun siin pool-hämaras toas...mina, kes ma olen paranoiline kõige suhtes...ma ei näe teise toa otsa ja see ei häiri mind....ma olen päris kindel, et kui isegi keegi/miski oleks seal...siis see ei häiriks mind. Ma istun siin ainukeses valguseallikas ja mind enam ei huvita mitte miski siin maailmas, kuid samas mind huvitab kõik. "I don't want to die, but I ain't keen on living either"...käib suht minu kohta hetkel. Kui see oleks tõesti minu valik hetkel...siis ma peaks päris sügavalt mõtlema selle üle.....Ma istun siin ja mõtlen, kas on midagi, mida ma teeks teisit....sest ikka ja jälle ma kuulen/loen kuskilt, et elu tuleb elada nii, et Sa ei kahetseks midagi. Ja noh...kui aus olla siis pole neid asju just eriti palju. Saaks ühe käe sõrmedel kokku lugeda...ja jääks näppegi üle veel. Ma mõtlen korraga saja asja üle ja ei suuda vastust leida ühelegi...sest ma ei saa aru, mis toimub minu ümber. Ma istun siin laua taga paljajalu, jalad jäisel põrandal...jalalabad külmemad juba, kui põrand. Ma tean, et ma olen seda teinud viimased paar tundi täitsa sihilikult...ma tean, et see on mu alateadvus, mis käsib mul karistada ennast millegi eest, kuid ma ei tea mille. Mu sees keerlevad korraga viha, pettumus ja kurbus....ja see kõik seguneb peavaluga. Ma istun siin ja jõllitan klaviatuuri, sest iga sõna, mille ma kirjutan, peab olema õige, peab olema just see, mis viib mõtte edasi. Isegi antud olukorras ei suuda ma lõdvaks lasta ennast. Ma pean ikka kinni pidama mingitest enda poolt kehtestatud normidest. Ma ei saa loobuda....ma ei saa alla anda, ma ei saa kõrvale panna....ma pean olema mina...isegi, kui minu sees on nii sügav kurbus, et mul on lausa füüsiliselt valus. Ja ma tean väga hästi, et see kurbus ongi minu sees, sest ma ei lase seda välja...see lihtsalt koguneb ja koguneb ja koguneb....kuni ükskord....ma ei tea...mina, oma ülivõimsa kujutlusvõime juures, ei suuda ette kujutada, mis siis juhtuda võib. Sest noh....okey, ma olen paar päeva olnud suht katki ja masetsenud...aga seda on tähele pannud üsna vähesed inimesed....ainult need, kellel ma lasen seda näha. Suurem osa minu suhtlusringkonnast arvab täitsa tõsiselt edasi, et ma olengi üks suur rõõmurull 24/7. Sest ma lasen neil seda uskuda, sest ma tahan, et nad usuks seda...sest see on kergem...sest see on õige asi, mida teha. Sellepärast ma ka vihkan endast rääkimist...sest siis ma pean valima väga hoolikalt igat, kui viimast silpi, igat pausi, igat žesti...ja ma teen seda kõike, päevast-päevasse. Kunagi ammu-ammu lugesin välja sellise huvitava küsimuse...et kui inimene teeskleb päevast-päevasse, et ta on keegi teine, kas siis ta lõpuks ei muutugi selleks, kelleks ta teeskleb olemist?....loomulikult oli see sõnastatud paremini, aga point on sama.....päris pikalt arvasin, et asi ongi nii....sest ühel hetkel inimene hakkabki uskuma enda valesi...kui piisavalt kaua sisestada endale, et oled oinas...siis lõpuks hakkadki pusklema inimesi. Sest meie ajud on loodud küsitlema kõike. Paljud meist loobuvad sellest pealisülesandest ja elavad oma elu ilusates valedes. Mina tegin suure vea ja hakkas kraapima seda müüri, mille taha oli tõde peidetud...see ei ole hea mõte, seda ei tasu teha....Kui elu tundub ilus...siis nautige seda, ärge küsitlege, miks ta ilus on. Kui te olete endaga rahul, siis olgegi, ärge küsitlega, miks te rahul olete. Ma tean, et ma olen väga depressiivne inimene...ma tean seda väga hästi...aga õige mitu aastat suutsin ma ennast uskuma panna, et tegelikult ma ei ole seda, et tegelikult ma olengi see sama rõõmurull...ehk siis uskusin seda, mida ma teistele valetasin...mida ma ikka veel valetan...ja mdia ma arvatavasti jäängi valetama. Kuigi noh...nüüdseks olen ma suutnud luua mitu tasandit...ja mõni üksik saab lausa näha natukene tõelisemat mina...kuid täitsa tõelist....seda ei näe keegi...ja arvatavasti ei näe ka kunagi. Jaa muidugi ma mõistan, et minul on tegelikult "esimese maailma probleemid". Aga tegelikult pole mina süüdi selles, et ma olen suutnud saada hariduse ja piisavalt palju mõistust ja, et ma ei pea muretsema igapäevaselt esmaste vajaduste pärast. Ma olen päris kindel, et kui kõikidele kolmanda maailma lastele tagada kõik algsed vajadused..siis suht pea targemad neist hakkavad ka küsitlema enda eksistentsist ja selle eesmärgist, vajadusest....olemusest endast. Sest see lihtsalt on inimese loomuses...võiks öelda, et see on evolutsiooni üks kõrvale põigetest. Kui vähem intellektuaalsetel persoonidel on pealisülesandeks reproduktsioon...siis nende targematel liigi kaaslastel on eksistentsi küsimuse lahendamine...ega ilmaasjata seda kutsuta igavanaks küsimuseks...mõnikord suisa esimeseks küsimuseks. Ma tean, et mina pole see, kes teeb lööva avastuse selles küsimuses....ma tean seda...ma leppinud sellega...ja võtnud endale ülesandeks välja mõelda, mis on minu ülessane...mida ma tahan elult või mida elu tahab minult...ja ma ei tea, mida ma tahan...ma ei suuda enam eristada mida tahab ühiskond ja mida mina...mu elus on üks suurepärane tüdruk....lihtsalt imeline...tark ja kena ja hakkaja....ma jumaldan teda...ja ma olen õnnelik, kui ma olen temaga...ma olen siiralt õnnelik...ma saan olla temaga mina...sest ta toob kõik hea minust välja...ma tean, et ma ei vääri teda, sest ta on tõesti liiga hea....ja ometi pean ma nuputama...kas see on see, mida ma tahan...kas ma tõesti tahan olla see inimene....luua pere, käia tööl...Sest iga nüüd ja siis käib mul peas mõte, et see pole mina...et ma pole sellesk loodud. Ma tean, et ma suudaks kohaneda ja õppida ja käituda just nii nagu vaja......Oeh....ma tean, et ma tulin siia kirjutama sellest, mis mind vaevab....aga kuskil keskel triivisin ma sellest eemale ja....jah....anyhow...kallid inimesed...ärge muretsega minu pärast...see ei ole teile kasulik ja mul ebamugav...ma üritan toime tulla endaga...ma teen seda nii või naa...ja kui ma ei saa hakkama siis teie muretsemine ei aita mind nii või naa...aga aitäh hoolimast

Everybody deserves to die, as far as someone is concerned, that's human nature

Pole pikemat aega midagi kirjutanud jälle, pole kuidagi mahti olnud ja noh, pole ka väga palju millest kirjutada ka olnud. Ja noh, ega nüüdki väga millest kirjutada ole, aga samas väikseid asju on veidi toimunud ja noh, võiks ju blogi otstarveliselt kasutada ja kirjutada siis jälle endast natukene.
Niisiis...jätkuvalt käin ülikoolis, taas hakkab lõppema esimene aasta, hetkel plaan lausa samal alal jätkata. Tundub huvitav olevat ja seltskond on mõnusalt muhe. Paar asja küll veel tegemata, aga ei tohiks midagi väga hullu olla. Autokooli pole endiselt veel lõpetanud...pole lihtsalt enam viitsimist tegeleda sellega....lihtsalt pole viitsimist.
Aga noh, viimasel ajal ongi viitsimisest tõsiselt vajaka olnud. Lihtsalt ei viitsi enam mitte midagi teha...ei taha midagi teha. Isegi puhkus ei muuda enam asja. Ja noh, peavalud pole ka asja paremaks teinud. Viimasel ajal küll õnneks on nad haruldastemaks muutunud, kuid selle eest on nende intensiivsus suurenenud kordades. Ehk siis maakeeli öeldes, kui mul pea hakkab valutama, siis ma kasutu. Ma ei saa siis ei istuda, ei astuda, ei lamada, ei seista. Minu terve eksistents muutub vastupidavusttestiks. Kui nüüd aus olla, siis selline.....väiksem peavalu, kuid pikaaegsem ei olnud pooltki nii jube...see lihtsalt muutus ajapikku kuidagi taustamüraks, mida ma suutsin eirata ja elada suhteliselt normaalselt edasi. Nüüd aga...just kui halvatud. Ma ei taha väita, et see kõige hullem valu....kaugel sellest, aga see on kuidagi selline....masendav...selline, mis võtab kogu tahte ära. Ma ei oska seda hästi seletada....See on selline valu, mis paneb mõtlema, kas sellega koos eksisteerimine kvalifitseerub ikka eksisteerimise alla või on see lihtsalt piinlemine.
Kes siis veel ei tea, hakkasin hommikuti trenni jälle tegema ja vahelduva eduga isegi paar korda jooksmas käinud ja kõik läks hästi kuni...viimase paari nädalani. Õlg hakkas kõigepealt endast tundma andma....ja noh, ma tegelikult arvestasin sellega kohe, et kui ma pinget hakkan tõstma, siis õlg hakkab valutama...igat loogiline, kui ikka arstitädi ütleb, et paremale õlale ei tohi mitte mingit pinget avaldada....siis ta ei ütle seda lambist, aga noh, mina olen mina ja ei kuula eriti neid. Seega jätkasin trenni tegemist, siis hakkas vaikselt kõik muu ka valutama ja nüüd see nädal otsustasin siis, et lasen organismil puhata ja ei ole trenni teinud...nüüd siis creepy part on see, et ikkagist kõik kohad on haiged, hullemad kui varem. Umbes selline tunne on, et on palavik...kõik kohad nagu haiged. Jäin kuidagi järsult vanaks selline tunne. Iga viimne kui lihas, iga viimne liiges...selline tunne, et organism otsustas minu vastu tööle hakata ja lihtsalt vaikselt hakkab välja lülituma....
Aga see kõik ei morjenda mind kuidagi nii palju, kui peaks. Ja ma ei teagi, mis selle põhjus on. Aga noh, ma tean nii palju, et ma hakkan inimesi eemale tõukama kuniks ise selgusele jõuan, mis minuga toimub ja, kui tõsine see on. Ma tean, et see on mul mingi sisseehitatud mehhanism, mis hakkab alati tööle, kui minuga midagi võib juhtuda. Ma arvan, et see seotud sellega, et ma vihkan, kui inimesed muretsevad minu pärast või, mis veel hullem, on kurvad minu pärast. Ja loogika ütleb, et inimese pärast, kes kauge või võõras või lihtsalt inimese, kellest ei hooli, ei muretseta ja ei kurvastata.
Aga noh, samas ma mõistan, et ma ei saa lihtsalt niisama kaduda, kuigi vahel väga tahaks, aga ei saa...sest see teeks lähedastele haiget....Ja kahjuks või õnneks on siin maailmas inimesi, kelle heaolu on mulle palju tähtsam, kui minu enda oma......njh, kuidagi masendav post tuli jälle...sellepärast ma neid nii tihti ei kirjutagi....ja nüüd mul tunne, et ma räägin iseendaga ja hulluks läinud juba...wiiiiiiiiiiiiiii

This is how an angel dies

When I was a young man, I had liberty, but I did not see it. I had time, but I did not know it. And I had love, but I did not feel it. Many decades would pass before I understood the meaning of all three. Now, in the twilight of my life, misunderstanding has passed into contentment. Love, liberty, and time, once so disposable, are the fuels that drive me forward. And love, most especially, for you, our children, our brothers and sisters, and for the vast and wonderful world

Days go by and still I think of You

Niisiis....olen lõpuks 21....see kõlab nagu ma oleks seda oodanud, aga tegelikult see pole nii. See asi, millele ma väga suurt tähelepanu polegi osutanud, ainuke tähelepanu, mis sellele minu poolt on tulnud, on tingitud teistest, kes meenutasid mulle seda pidevalt. Siiani pole väga edukalt läinud, see uus vanuse number, algas juba halvava kõhuvaluga ja järgmiste päevadega tuli ka miljon vigastust enda kohmetusest ja tagatipuks oleks ükspäev veel MUPOlt trahvi ka saanud, sest sõitsin ilma piletita....mulle ei meeldi need wannabe ninja kilpkonnad siin Tallinnas...
Täna olen lausa tegelenud enamus päevast õppimisega. Nii kaua, kui loen asju, siis saan neist aru, aga ma päris kindel, et homsel eksamil ei oska ikkagist tuhkagi. Tuleb lihtsalt meelde, et ma lugesin midagi, kuskil kauges minevikus, aga mida ma lugesin....see jääb saladuseks.
Sünnipäeval tulin Tallinna, et ühe väga kalli inimesega kokku saada, aga Tallinna jõudes selgus, et Tema oli tegelikult Rakveres....ilmselgelt on saatus meie vastu, aga noh, mina hakkan saatusele vastu. Harjunud peaga seintest läbis jooksma.
Tegin täna veel suure nimekirja, mida kõike korterisse vaja veel......masendav ikka, palju asju tuli.
Autokool hakkab õnneks vaikselt otsa saama, kui ma õigesti arvutasin, siis on veel neli tundi jäänud ja neljas tund peaks olema eksam. Saaks lõpuks selle kaelast ära, oleks juba päris palju lihtsam :). Peale seda jääb muidu ARK, libedasõit ja auto leidmine...how hard can it be?
Ostsime sõbraga koos endale Call Of Duty: Modern Warfare 3 ükspäev, ja paar päeva hiljem avastasin selle pildi...tundub isegi õige olevat...või noh, ei paneks imestama eritiMis veel....hmmm...Olen leidnud ühe täiega laheda tüdruku, kellega saab öö läbi msn-nis rääkida ei millestki. Ja kes vahepeal väidab, et ma aitan tal õppida...enda arvates küll rohkem segan...aga mida mina ka tean?
Aga üldine seis on selline, et ma endiselt ei salli anatoomiat ja mul endiselt pole eriti vabaega. Ja kui uut tunniplaani vaadata, siis seda vaba aega eriti palju ei saagi tulevikus olema...ilmselgelt põhjus, et saada autokool veelgi rutem läbi.

What if the storm ends and I don't see you?

Otsustasin, et vahelduseks võiks ise ka kirjutada midagi, mitte ainult panna üles huvitavaid asju netist, videosi ja pilte ja üldse igasugu jama.
Viimasel ajal kuidagi nii palju juhtunud, palju muutunud ja palju avastanud. Üle päris pika pika aja tunnen, et olen tõsiselt väsinud...tunnen, et ei viitsi enam kohe üldse ennast liigutada, ometi sunnin ennast siiski liigutama ja käituma nagu kõik oleks endine...nagu oleksin endiselt puhanud ja värske ja rahul kõigega. Ei....nii masendavalt ei tohi alustada...peab midagi rõõmsamat kirjutama...
Kõige suurem uudis on vast see, et ma olen nüüd korteri omanik...enam ei üüri Tallinnas korterit. Mõnes mõttes on muidugi kahju vanast üüri-korterist...oli täpselt Viru Keskuse juures ja TLÜ vahel...kõik oli nii mõnusalt lähedal...CCPlaza ka veel....korter ise oli küll ilus ja puha...aga vajas juba vaikselt remonti, ja mina loomulikult ei saanud seda teha, sest see polnud minu korter....migni mõtlemise värk, mida ma ei oska hästi seletada. Nüüd aga olen Kristiine juures....ei meeldi see pood mulle, kohe üldse ei istu. Ma ei leia sealt midagi ja ekslen kahtlaselt....vahepeal turvamehed hakkavad mind jällitama, siis peidan ennast riiulite vahele ja mängin nendenga peitust...et neil ka ikka tööpäev lõbusam oleks. Keegi ei mõtle vaestele turvameestele, kes peavad päev läbi vaatama, kuidas inimesed shoppavad...enam-vähem sama lõbus kui vaadata, kuidas värv kuivab. Anyhow, uue korteriga päris rahul, maja ise näeb välja nagu teda poleks esimesest maailmasõjast saati remonditud...ja trepikoda haiseb keldri järgi...kuid korter on ilus, soe, hubane, armas...minu oma. Vaikselt olen mööblit ka sinna sisse saanud ja remontinud seda ka veidi(pooled asjad olen ka ise ära lõhkunud, aga see selleks).
Selle korteriga olid päris suured jamad, mingi kena-neiu-üürnik oli sees, kes ei tahnud kuidagi välja kolida ja omanik ei tahnud müüa, kui kena-neiu-üürnik sealt välja peab kolima...kuid lõpuks see kena-neiu-üürnik vihastas isegi müüja välja ja korter müüdi siiski ära...siis oli jama diivaniga....ja jamad vana korteri ära andmisega(raha asjus). Kogu selle jamaga läks üle kolme kuu....kolm kuud jutti pidevat närvisöömist ja juriidikat....ma olen õnnelik, et juurasse ei läinud. Kuigi ma mõistan seda ja tunnen ennast mingil määral isegi koduselt selle kõige seas, kuid siiski ei jaksaks seal päevast päeva olla...oleks sama nagu nagu mataga, ma küll oskan arvutada ja suudan päris keerulisi ülesandeid lahendada, kuid läheks hulluks, kui peaks seda päevast-päeva tegema.
Lisaks sellele olen ülikoolis endiselt. Enam küll mitte sotsioloogias vaid pedagoogikas. Seltskond on meil lahe, nalja saab palju ja inimesed sõbralikud...enam-vähem. Eriala vahetusega suht rahul, kuigi ma mõistan, et sotsioloog kõlab palju lahedamalt ja noh, ala on ise ka päris lahe, aga tegelik töö on igav....sotsioloog on põgimõtteliselt ülemõtlev statistik. Hetkel loodan saada ühiskonna ja ajaloo õpetajaks...või noh, loodan seda haridust saada, mida ma teha tahan, pole veel päris kindel.
Hakkasin autokoolis ka edasi käima. Vahepeal on tehtud seal mln muudatust ja mul tuli mln tundi juurde....vahetasin instruktroi ka ära...igat rahul sellegagi. Selline noorem noormees, kes meenutab rohkem sellist...sõpra, kui instruktorit. Viskab vahepeal kilde ja lollitab, aga samas suudab hästi seletada kõike....kui ma vaid aru saaks, mida ta seletab. Aga noh, kiidab mind, et sõit enam-vähem selge...järelikult pole hullu.
See kõik ja nii mõnigi inimene veel on muutnud mu väsinuks....kurnatuks...elujõuetuks, kuigi ma igati rahul, et raske töö toob vaikselt vilja, kuid ilmselgelt pole ma loodud raske töö jaoks. Sest kohe vägisi ei viitsi enam..tahaks paar päeva lihtsalt ära olla, kõigest ja kõigist eemal....ja siis tahaks tagasi tulla ja näha kalleid inimesi ja nendega aega veeta ja peale seda ehk suudaks jälle edasi töötada...aga ei, ei saa seda endale lubada....terve kuu on õppesõidud ja eksamid läbisegi, ja peale seda hakkavad loengud jälle ja kõige selle juures pean suutma veel korteri koduks teha. Ja loomulikult ei tahaks ma ka inimestega suhtlemist lõpetada....poleks minu moodi lihtsalt. Seega arvatavasti millalgi lähitulevikus oodata aega, kui tuleb silme ette üks suur "Fuck it!" jälle ja saadan kõik pikalt...the storm is coming....and if you will not be there after the storm I will be a broken man...