#1

...Väljas oli hämar, õhus oli tunda tulevast tormi, kõik oli vaikne, kedagi polnud näha. Ta kõndis pubisse, kus ta on veetnud oma viimase 23 aasta vabad õhtud. Tal oli seljas vihmamantel ja peas kaabu. Ta kõndis pea longus, kuni jõudis pubini. Ta tõstis pilgu ainult selleks, et vaadata läbi pubi klaasseina, kas seal on palju rahvast-tema heameeleks oli seal ainult paar inimest. Sisenedes istus ta kolmandale pukile...see oli TEMA pukk. Sõnagi lausumata sõitis sujuvalt tema ette härmas klaas viskiga. Ta noogutas tänutäheks.
Pubis oli lisaks temale veel neli inimest. Mees ja naine istusid nurgas, üks vanem härra tema taga ja üks mees leti teises otsas, pimedas nurgas, varjus. Ta justkui varjas ennast, jope krae oli võimalikult kõrgele tõstetud ja ta ise oli kergelt küürakil, et võimalikult jope sisse pugeda.
Taevas käis esimene sähvatus. Vanahärra näost oli näha, et ta hakkas numbreid lugema, suht peagi hakkas tal ka suu vastavalt liikuma- viis, kuus, seitse, kaheksa, üheks. Järgnes mürin. Vanahärra tõusis püsti, võttis nagist oma jope ja mütsi, tänas neidu leti taga ja hakkas liikuma väljapääsu suunas. Möödudes Clarkist vanahärra patsutas talle õlale ja ütles:"Varsti hakkab vihma sadama ja sul pole jällegi vihmavarju kaasas.". Nad olid vanad tuttavad juba, vanahärra nimi oli Gustav, ta oli selle pubi püsikunde alates päevast, kui ta naine suri. Korduvalt koos pubis viibides oli Gustav ükspäev Clarkiga juttu teinud-nii nende sõprus algaski.
Gustav, vaadates paari silmanurgas: Silm kohe puhkab, kui on näha tõelist armastus.
Clark, tõstmata pilku oma klaasilt: See naine on tema armuke. Mehel on sõrmus, kuid naisel pole.
Gustav naeratedes: Kas see takistab armastusel olemast tõeline?
Järgnes sähvatus, Gustav luges jälle endamisi-neli, viis, kuus, seitse. Järgnes luust läbi käiv mürin. Ta naeratas veel kord neiule ja seadis sammud kodu poole.
Clark istus endiselt oma mantlis, ta oli kaabu pannud letile enda kõrvale. Ta ei jõudnud veel pilkugi tõsta, kui juba oli tema klaasi serva kohal pudel ja viski voolas mööda pudelikaela klaasi. Aknale langes esimene vihmapiisk, kohe järgnes teine, kolmas, neljas. Suht peagi oli klaas märg ja väljas ladistas vihma.
Kell liikus meeleheitlikult edasi, Clark üritas midagi teada saada kahtlase kuju kohta leti nurgas. Ta polnud siiani tema nägu näinud. Hakkas saabuma südaöö, paarikesele tuli takso järgi ja nad jooksid selleni. Väljas oli jätkuvalt sein vihmast. Clark teadis, et varsti suletakse pubi ja ta peab hakkama kodupoole minema-ta ei tahnud seda, talle ei meeldinud koju minna, see oli liiga tühi, liiga piirav. Nurgal istuv mees kutsus järsult leti taga oleva neiu enda juurde ja sosistas talle midagi kõrva, Clark üritas küll pealt kuulata, kuid tal ei õnnestunud seda, kui poleks olnud vastu akent pekslevat vihma, oleks võib-olla isegi õnnestunud. Mees andis neiule raha ja kõndis sirge sammuga ukse poole, tema sammust oleks võinud arvata, et ta on sõjaväelane-tal oli hästi kindel ja tugev samm. Peale lahkumist tõi neiu Clarkile uue klaasi viskiga. "See on selle meesterahva poolt" ütles neiu häbelikult, kuigi ta teadis Clarki juba päris hästi. Kui Clark tõstis klaasi märkas ta alusele kirjutatud nime "Tommy Jopskin". Ta vaatas küsivalt neiule otsa. "Meesterahvas palus, et ma kirjutaks selle sinna" ütles ennast õigustavalt neiu. Clark keeras pilgu akna poole, kuid mees oli juba selleks ajaks ammu kadunud. Ta jõi viski ühe lonksuga lõpuni, pani taskust raha lauale, võttis oma kaabu ja alusega nime, ning kõndis uksepoole. Ta pidi teada saama, kes oli see mees ja kes oli Tommy Jopskin...