#4

..."Liigu pakiga tagasi Thor, kasutame plaan b'd" ütles pool-karjudes Clark kuuliderahe saatel. Nende algne plaan liikuda läbi linna edasi lennujaama poole, koos tüdrukuga polnud enam ilmselgelt võimalik. Nende ainuke võimalus oli liikuda tagasi sama rada pidi, mis nad sinna tulid. "Me oleme vist päris suures jamas" ütles naeratedes Mole vaadates Clarkile otsa. "Kuidas tüdrukuga on Thor, kas saame liikuda tagasi?" Küsis Clark. "Ma kinnitan teda enda külge ja tõstan langevarju ümber, minu käsu peale teete mulle katet" ütles pool küsival toonil Thor. "Anna ainult käsk" ütles Clark ja tegi paar lasku aknast välja. Mõne minuti möödudes oli vastaste laskmine jäänud vaiksemaks ja julgemad liikusid vaikselt maja suunas. "Mole, meil on vaja katet, kas Sa saad teha nii, et pärast meid ei jääks siin midagi alles?" "Loomulikult saab boss, aga mul on vaja kogu lõhkeainet siis" Vastas endiselt kerge naeratusega Mole. Clark ei olnud kindel, kas see naeratus oli adrenaliinist Mole'i näol või hirmu peitmiseks või siis mõlema koosluse tagajärjel. "Me oleme valmis, tehke katet minu märguande peale" Teatas see kord enesekindlalt Thor. "Kuidas Sul on lood? Kas oled valmis või vajad veel aega?" küsis Clark Mole'ilt. "Paar minutit veel boss, siis ei jää sellest kohast midagi alles, nagu poleks seda kunagi olemaski olnud, hullem, kui komeedi kokkupõrkel, roh.." "Ma sain juba aru" Katkestas Clark Mole'i ja piilus aknast välja. Vastased liikusid aina lähemale. Clark tegi moe pärast paar lasku nende suunas jälle, et vastased liiga ensekindlaks muutuks. Thor jõudis koos tüdrukuga alla korrusele. Tüdruk oli kinnitatud tema kõhule, tema olemine ei paistnud seal just kõige mugavam, kuid polnud muud varianti hetkel, Thor teadis, et välja jõudes ükskord, pole tal enam aega, et tüdrukut kinnitada. Nende plaan oli lihtne. Thor koos tüdrukuga hüppavad kaljult alla ning maanduvad langevarjuga vaikselt paadi juurde, samal ajal Clark ja Mole teevad neile katet üleval ningi järgnevad, õhus olles laseb Mole maja õhku, mis peaks andma neile heal juhul piisavalt aega, et jõuda nii kaugele, et vastased ei näeks neid enam. Nad vaatasid üksteisele otsa ning noogutasid, nad teadsid, et nende plaan on ohtlik ja muutuvaid faktoreid liiga palju, kuid neil polnud muud võimalust, läbi vastaste otse minna poleks neil õnnestunud, nad olid kõigest kolmekesti siiski. Pärast kolme enesekindlat noogutust kamandas Clarkil minna Thori ees ja veenduda, et vahepeal pole keegi hiilinud taha. Clark ise, aga jääb sinna ja üritab võita võimalikult palju aega. Nii hakkasidki Mole ja Thor tüdrukuga süles liikuma tagumise ukse juurde, nende õnneks oli seal kõik tühi. Clark samaaegselt viskas granaate aknast välja ja üritas ka sama aegselt tulistada. Vastased avasid jälle suure tule. Thor hüppas alla, Mole liikus Clarki suunas tagasi jooksusammul. Kõlasid plahvatused, vastased taganesid paar sammu, kuid lasud nende suunas ei vähenenud. Mole jooksis Clarkis ühe sammu võrra ette ja avas tule, Clark viskas samaaegselt enda viimase granaadi. "Mul on üks suitsugranaat kaasas, " ütles innukalt Mole lisades" Mis arvad?". "viska see taha siis, kui me sinna jooksma hakkame" karjus Clark. Nad mõlemad liikusid vaikselt taha tulistades korda mööda. Thor oli all selle ajaga juba paadi vette tagasi lükanud ja tüdruku endast lahti võtnud ning paati pannud. Mole keeras ringi ja viskas suitsugranaadi tagauksest välja. Samal hetkel tundis ta järsult valu enda vasakus jalas, ta kukkus. Clark vaatas Mole suunas, ta oli saanud pihta vasakusse jalga. "Meil läheb veidi aega Thor, varu kannatust" Ütles Clark raadiosaatjasse liikudes vaikselt Mole poole "seos see kinni ja tõuse püsti, me peame siit ära minema, kas Sa suudad käia?" Karjus üle kuulirahe Clark Mole'ile. "Jah boss, anna mulle üks minut, ma ausõna olen parem, ma oleks pidanud jälgima enda esist rohkem" ütles pettunud ja paanikas olev Mole. "Kõik on korras, tõuse lihtsalt püsti, liigume" ütles enesekindlalt Clark ja upitas Mole kraest püsti. Nad liikusid nüüd kalju suunas, mis oli paksult tossu täis, nad mõistsid, et see tegi olukorra veelgi ohtlikumaks, kuid neil polnud muud võimalust. "Kas sa saad joosta?" küsis Clark. Mole noogutas ning nad mõlemad jooksid läbi suitsu kalju suunas. Clark tegi valearvestuse ning lihtsalt kukkus kaljult alla, Mole hüppas aga õigeaegselt ära, nad mõlemad suutsid siiski teha langevarjud lahti ja alustada maandumist Thori poole. Õhus olles lasi Mole majja pandud lõhkeained õhku. Plahvatusest lendas üle kaljuserva erinevaid plastikutükke, puupilpaid ja klaasitükke. Üks klaasitükkidest lendas Mole langevarju külge ning tõmbas sellesse suure augu, mille tagajärjel hakkas Mole kaotama kõrgust suurel kiirusel. Ta prantsatas randa justkui kartulikott, Thor jooksis ta juurde. "Kas ta on elus?" küsis Clark. "Ma tunnen pulssi, aga ta on teadvuseta. Thor tõstis ta paati ning Clark maandus samaaegselt. Nad hakkasid sõitma tagasi saare poole, kus nad eelnevalt olid maandunud. Clark teatas peakontorile, et neile tuldaks järgi...

#3

...Clark Smith on neljakümendates, tugeva kehaehitusega mees. Tal on pikemad pruunikad juuksed ja habe, mõlemast lööb välja halli värvi. Loomult keskel allapoole jooksvad kulmud ja sirge, terav nina tegid tema väljanägemise kurjaks, sellele aitas ka kaasa pilk, mis oli raskest elust tingitult skeptiline, analüüsiv ja põlastav. Clark õppis ülikoolis juurat, ta tahtis saada advokaadiks. Pärast teist aastat õppimist tegi Interpol talle ettepaneku liituda nende ridedesse. Olles noor ja vaba, ning halbade suhete pärast vanematega oli ta ideealne kandidaat-nende samade põhjuste pärast oli ta ka mõtlemata nõus. Ta viidi treeninglaagrisse koos paarisaja teise inimesega, nendest pidi saama uus salajane relv terrorismi vastu. Lõpetades edukalt oma kursuse veetis ta järgmised 7 aastat oma elust reisides mööda maailma. Sellel perioodil oli ta pikemalt Venemaal, Kuubal ja Põhja-Koreas, tänu millele õppis ta ka kohalike keeli ja kombeid. Clarki teekond Interpoliga lõppes Itaalias, kust oli vaja välja tuua VIP....
Nad olid kolmekesti helikopteris. "30 minutit sihtkohani" ütles teine-piloot neile kõrvaklappidesse. Helikopter oli väike ja vaikne- neil oli vaja vaikselt, märkamatult kohale jõuda. "Olukord on järgmine: meie ülesandeks on ära tuua VIP Liguria regioonist. Meid pannakse maha saarele, mis asub 20 km eemal meie sihtmärgist. Me liiguma sealt edasi paadiga. Me liigume kiiresti ja märkamatult. Peale seda on tõus mööda vertikaalset kaljut. Mina sisenen rõdult. Thor Sina lähed tagant. Mole, sina lähed läbi keldri.".
Clark teadis, et nad oleks saanud ka Thoriga kahekesti hakkama saanud, kuid neile anti kaasa ka algaja, sest see tundus olevat sobiv töö tema jaoks.
"Kes on meie VIP?" küsis Mole. Clark andis talle pildi noorest tüdrukust: " Rohkemat meile pole öeldud". Kui nad jõudsid saare juurde, hakkas juba minema pimedaks. Nad laskusid helikopterist saarele ja hakkasid liikuma pool jooksusammul kummipaadi juurde. Paati vette lükates: "25 minuti pärast on kottpime," ütles Thor "me peame kiirustama."
Thor juhtis paati, Mole istus keskel ja Clark oli kõige ees- nad sõitsid terve tee vaikides. Rannikule jõudes nägid nad kalju millest nad pidid üles ronima, selle tipus oli kohe maja, kust nad pidid ära tooma poisi. "Ründame minu märguande peale" teatas Clark ning alustas ronimist, Mole ja Thor olid tal kohe kannul.
Maja oli kahkorruseline, puidust, modernse välimusega. Hoovis oli väiksem bassein ja avatud "rõdu ala". Maja ehitusel oli kasutatud hästi palju klaasi ja seega oli ilusasti näha hoovist sisse. Sisustus oli veelgi uhkem, kuid silma riivas ringi käiv relvastatud valve.
Kui nad kaljust üles olid jõudnud, oli juba pime- just see, mida nad vajasid. Clark liikus vaikselt rõdu ukse juurde ja jäi ootame teisi. Thor jõudis tagumise sissekäigu juurde ja koputas näpuotsaga vaikselt mikrofonile, et Clark teaks, et ta on valmis. Mole jõudis keldri luukideni ja avas ühe neist võimalikult vaikselt: "valmis" teatas ta läbi mikrofni. "Läksime!" andis Clark käsu ja nad alustasid kõik koos liikumist. Keldris oli ainult üks mees ja seegi magas- Mole lasi ta koheselt maha ja liikus vaikselt trepist üles esimesele korrusele. Libistades lahti rõdu ust nägi Clark juba ühte meest trepi ees, mis viis teisele korrusele, kus pidi olema VIP, üks oli liikunud just kööki ja kolmas oli seljaga tema poole. Clark tegutses kiirelt ja täpselt, ta teadis, et ta peab olema võimalikult vaikne, ta otsustas seljaga tema poole oleva mehe võtta maha paljakäsi, paari vaikse sammuga, olles kergelt kükikil, oligi ta mehe seljataga ningi ühe osava liigutusega oli mehel kaelalülid murtud ja mehe elutu keha Clarki kätevahel. Clark libistas ta kiirelt veidi eemale ningi liikus vaikselt edasi. Thor siseneds tagauksest jõudis kööki, kuhu oli just jõudnud mees, keda ennist nägi Clark. Thor tegutses puhtalt instinktide peal, nii nagu neile oli treeninglaagris õpetatud, ta võttis relva ja tulistas, summitiga käsirelv oli peaaegu hääletu. Ta kiirustas, et püüda kukkuv laip kinni, et mitte tekitada üleliigset lärmi. Peale seda liikus ta suurde tuppa, kus nägi koridori lõpus Mole ja tema kõrval Clarki. Clark andis käeviipega märki, et trepi üleval on üks mees. Mole ja Clark mõlemad liikusid veidi eemale, et jääda vaateväljast välja, kui keegi tuleb trepist alla, ningi Thor liikus tagasi kööki. Sinna jõudes võttis ta kapist kruusi ja viskas selle pikki maad puruks, ning kustutas koheselt ka tuled. Valvur liikus koheselt trepist alla, sihtides köögi suunas. Clark ilmus varjust välja, kuid enne seda, kui ta jõudis vajutada päästikule oli tema tuleliinil Mole, kes liikus noaga valvuri suunas. Valvur oli peaaegu, et jõudnud juba köögini, kui Mole otsustas nuga kasutada, kuid viimasel sekundil keeras valvur ringi ja põikas tema suunas liikuvast noast ära- algas rüselus. Clark ega ka Thor ei saanud teha lasku, mis tagaks ainult valvuri viga saamist. Kostusid lasud valvuri relvast, peale mida Clark otsustas tegutseda, ta liikus vaikselt nende juurde ja paari osava liigutusega suutis ta valvuri Mole küljest lahti saada ja ta pikali panna. Kostis jällegi peaaegu olematu lask. "Maja peaks tühi olema" ütles Mole, justkui poleks midagi juhtunud. "Sa oled imbetsiil, ta oli mul sihikul, mida kuradit sa mõtlesid?" ütles Calrk sosinal, kuid kurjal toonil " Thor, mine kindlusta VIP, ja sina," vaadates Mole'ile otsa" mine vaata maja ümbrus üle. Kõik ümberkaudsed valvurid võisid seda lasku kuulda".
Jõudes trepist üles nägi Thor kolme ust, ta liikus ukse juurde, mis asus temast vasakul- tema sisetunne ütles, et see oli tüdruku tuba. Ukse avades nägi ta hämarat tuba, kus oli hästi palju roosat. Keset hämarat tuba seisis veel üks valvur, valvur, keda nende andmete kohaselt ei oleks tohtinud olemas olla, valvur, kes hoidis oma kätevahel tüdrukut sihtides relvaga talle pähe. "Ära mõtlegi lähemalt tulla. Veel üks samm ja ma tapan ta, mul pole kaotada enam midagi" ütles paaniliselt viimane valvur. Sihtides valvuri pead ütles Thor: " Kas sa tead, kui kiiresti liigub kuul? See lendab üle 1000 meetri sekundis. Kas sa tead, kui kaua võtab inimsele aega, et reageerida?" kostust lask. Valvurid oli punane auk otsaees ning ta kukkus maha, tüdruk jooksis kiiresti Thori juurde, tüdruk hakkas nutma. "Kõik on korras, me tulime Sulle järgi" ütles Thor üritades tüdrukut rahustada. "VIP on meie käes, olukord kontrolli alla, otsene oht puudub" teatas Thor mikrofoni. "Selge, kohtume all" teatas kohe Clark "Mole, kuidas on olukord väl..". Ta ei jõudnud lõpetada lausetki, kui kostusid lasud väljas. "Mitmed vastased liiguvad maja suunas, hästi relvastatud" ütles ähkides Mole üle kuulide vuhina. "Thor, valva tüdrukut ja liikuge vaikselt evakuatsiooni kohta B, ma kordan mängus on plaan B" Ütles raadiosaatja mikrofoni Clark ja liikus Mole suunas, et pakkuda talle katet. Tehes lahti välisukse nägi Clark, kuidas tema suunas jooksis Mole, tema taga välusid öises pimeduses laskude sähvatused, ta kuulis kuidas lasud jõudsin majani, oli kuulda, kuidas klaasid purunevad, kuidas köögis nõud klirisevad...

#2

...Ta oli jõudnud kõndida mõne kvartali edasi, kui vihm jäi järgi-see jäi järgi nagu ta ka algas, järsult. Õhk oli puhtam, vesi vohas endiselt kanalisatsioonidesse, tänaval polnud kedagi peale tema. Ta võttis taskust aluse. Tommy Jopskin...Clark kõndis vaikselt edasi, viski oli teinud oma töö ja Calrki samm muutus raskemaks, kõnnak ebaühtlasemaks. Ta korrutas seda nime- Tommy Jopskin, Tommy Jopskin, Tommy Jopskin.
Kõrvalt vaadates oleks võinud arvata, et ta on üks nendest kodututest, kes iga nüüd ja siis suurte kilekottidega maantee ääres seisavad ja karjuvad mööduvatele autodele. Ta oli läbi märg, habe oli mitu nädalat ajamata. Ta nägi välja kordades vanem, kui ta tegelikult oli.
Ta pani nimega aluse taskusse tagasi ja tatsas veidi kiiremal sammul kodu poole.
Clark elas üpriski kenas korteris, mitemekordses kivimajas. Korter oli ilusasti sisustatud, kahetoaline, kuid see vajas hädasti naisekätt. Ta pani oma märja kaabu nagisse koos mantliga, võttis kingad jalast ja kõndis akna suunas. Ta avas akna, mõnus jahe briis silitas tema habestunud nägu. Ta hingas sügavalt sisse. Istudes voodiservale, vajudes longu ja võttes kahe käaega peast kinni, üritas ta meenutada seda meest pubist, ta lootis, et talle meenub mingi detail, mis enne jäi märkamata- seda ei juhtunud.
Clark ärkas hommikul vibreeriva telefoni peale- talle tuli sõnum. Sõnumisis seisis: "Nad tulevad, jookse!". Mõni millisekund peale selle lugemist koputas keegi uksele. Clark tardus korraks, ta tundis kuidas tal süda tuksub. Vaikselt püsti tõustes ja piiludes kardina vahelt välja, veendumaks, et midagi kahtlast väljas ei toimub, suundus ta ukse poole. Üritades ust lukust lahti keerata, meenus talle, et uks oligi lahti. "peab joomise maha jätma" pobises ta endamisi ust lahti tehes. Seal polnud kedagi. Ta pani ukse lukku ja läks tagasi telefoni juurde. Ta üritas helistada tagasi numbrile, millelt oli tulnud sõnum, kuid keegi ei vastanud.
Lahtisest aknast tuli nüüdseks tuppa sooja õhku ja suurlinna sigimis lärmi. Väljas paistis päike ja öisest vihmasajust polnud enam jälgegi. Kuid Clarki riided olid endiselt veel niisked. Ta viskas riided voodi peale ja läks ise pesema, ajas enda habe väiksemaks ja kammis juuksed ära. Jalga pani ta teksad, selga pusa kapuutsiga ja viskas selga jaki. Välja minnes avastas ta enda ukselt sildi
"Palun aidake,

kell 23:30 Midrow avenüül".
Ta pistis selle kirja tasku. Samaaegselt meenus talle eelmisel õhtul pubis saadud alus nimega, ta otsustas ka selle kaasa võtta. Korterisse sisse tagasi astudes nägi ta silmanurgast varju. Pööramata sellele suuremat tähelepanu võttis ta endiselt märjast mantlist vettinud aluse, tint oli kõik laiali jooksnud, kuid siiski oli võimalik välja lugeda "Tommy Jopskin". Ukse poole pöörates märkas ta jällegi mingit kahtlast varju. See kord ei saanud ta seda uurimata jätta ja ta keeras ennast jälle elutoa poole. Kohselt jäi talle silma maha kukkuv vaas laualt ja köögi poole kaduv vari. Clark jooksis kohe kööki järgi-seal polnud kedagi. Ringi keerates leidis ta ka vaasi täiesti tervelt laua pealt. "Peab joomise maha jätma" pobises ta jällegi endamisi ja pani sammud õue poole.
Väljas oli kuidagi eriti palju inimesi ja eriti ere- talle ei meeldinud kumbki. Kõndides lähima telefoniputkani üritas ta meenutada midagi eilsest müstilisest mehest pubis- talle meenus kindel samm. Telefoniraamatut lapates leidis ta 17 Tommy Jopskinit. Niisiis võttis ta endale suunaks endise politseijaoskonna. Ta polnud seal käinud üle aasta. Pärast vallandamist ta alguses ikka käis seal vahepeal, kuid hiljem leidis ta pubist rohkem lohutust.
Jaoskond oli täpselt sama sugune- katkine ja räpane. Clark läks otsejoones oma vana hea sõbra juurde- Larry Garbet.
"Oiii, kelle tuul sisse toonud on" hõiskas Larry üle jaoskonna püsti tõustes
"Sa endiselt sama koha peal, vaata, et kopitama ei lähe siin" naeratas Clark
Pärast kallistusi ja väikest viisakusvastlust rääkis Clark Larryle saladuslikust mehest pubis, sõnumist ja kirjast, ning palus vaadata arvutist järgi kõikvõimaliku Tommy Jopskini kohta.
Kuigi Larry oleks tahnud pärida veel nii mõndagi lisaks, jättis ta selle tegemata, sest tal oli kohutavalt palju tööd vaja teha. Clark aga oli lihtsalt õnnelik, et tal võimalus sealt kiiremini ära minna, enne kui veel keegi rääkima tuleb. Nad leppisid kokku, et kohtuvad seal sama midrow avenüül, kuid tund aega varem, et Clark saaks Jopskini toimikuga tutvuda.
Jaoskonnast väljudes saabus talle järjekordne sõnum
"Vaata oma rinnale"
Tema rinnal värises punane täpike....

#1

...Väljas oli hämar, õhus oli tunda tulevast tormi, kõik oli vaikne, kedagi polnud näha. Ta kõndis pubisse, kus ta on veetnud oma viimase 23 aasta vabad õhtud. Tal oli seljas vihmamantel ja peas kaabu. Ta kõndis pea longus, kuni jõudis pubini. Ta tõstis pilgu ainult selleks, et vaadata läbi pubi klaasseina, kas seal on palju rahvast-tema heameeleks oli seal ainult paar inimest. Sisenedes istus ta kolmandale pukile...see oli TEMA pukk. Sõnagi lausumata sõitis sujuvalt tema ette härmas klaas viskiga. Ta noogutas tänutäheks.
Pubis oli lisaks temale veel neli inimest. Mees ja naine istusid nurgas, üks vanem härra tema taga ja üks mees leti teises otsas, pimedas nurgas, varjus. Ta justkui varjas ennast, jope krae oli võimalikult kõrgele tõstetud ja ta ise oli kergelt küürakil, et võimalikult jope sisse pugeda.
Taevas käis esimene sähvatus. Vanahärra näost oli näha, et ta hakkas numbreid lugema, suht peagi hakkas tal ka suu vastavalt liikuma- viis, kuus, seitse, kaheksa, üheks. Järgnes mürin. Vanahärra tõusis püsti, võttis nagist oma jope ja mütsi, tänas neidu leti taga ja hakkas liikuma väljapääsu suunas. Möödudes Clarkist vanahärra patsutas talle õlale ja ütles:"Varsti hakkab vihma sadama ja sul pole jällegi vihmavarju kaasas.". Nad olid vanad tuttavad juba, vanahärra nimi oli Gustav, ta oli selle pubi püsikunde alates päevast, kui ta naine suri. Korduvalt koos pubis viibides oli Gustav ükspäev Clarkiga juttu teinud-nii nende sõprus algaski.
Gustav, vaadates paari silmanurgas: Silm kohe puhkab, kui on näha tõelist armastus.
Clark, tõstmata pilku oma klaasilt: See naine on tema armuke. Mehel on sõrmus, kuid naisel pole.
Gustav naeratedes: Kas see takistab armastusel olemast tõeline?
Järgnes sähvatus, Gustav luges jälle endamisi-neli, viis, kuus, seitse. Järgnes luust läbi käiv mürin. Ta naeratas veel kord neiule ja seadis sammud kodu poole.
Clark istus endiselt oma mantlis, ta oli kaabu pannud letile enda kõrvale. Ta ei jõudnud veel pilkugi tõsta, kui juba oli tema klaasi serva kohal pudel ja viski voolas mööda pudelikaela klaasi. Aknale langes esimene vihmapiisk, kohe järgnes teine, kolmas, neljas. Suht peagi oli klaas märg ja väljas ladistas vihma.
Kell liikus meeleheitlikult edasi, Clark üritas midagi teada saada kahtlase kuju kohta leti nurgas. Ta polnud siiani tema nägu näinud. Hakkas saabuma südaöö, paarikesele tuli takso järgi ja nad jooksid selleni. Väljas oli jätkuvalt sein vihmast. Clark teadis, et varsti suletakse pubi ja ta peab hakkama kodupoole minema-ta ei tahnud seda, talle ei meeldinud koju minna, see oli liiga tühi, liiga piirav. Nurgal istuv mees kutsus järsult leti taga oleva neiu enda juurde ja sosistas talle midagi kõrva, Clark üritas küll pealt kuulata, kuid tal ei õnnestunud seda, kui poleks olnud vastu akent pekslevat vihma, oleks võib-olla isegi õnnestunud. Mees andis neiule raha ja kõndis sirge sammuga ukse poole, tema sammust oleks võinud arvata, et ta on sõjaväelane-tal oli hästi kindel ja tugev samm. Peale lahkumist tõi neiu Clarkile uue klaasi viskiga. "See on selle meesterahva poolt" ütles neiu häbelikult, kuigi ta teadis Clarki juba päris hästi. Kui Clark tõstis klaasi märkas ta alusele kirjutatud nime "Tommy Jopskin". Ta vaatas küsivalt neiule otsa. "Meesterahvas palus, et ma kirjutaks selle sinna" ütles ennast õigustavalt neiu. Clark keeras pilgu akna poole, kuid mees oli juba selleks ajaks ammu kadunud. Ta jõi viski ühe lonksuga lõpuni, pani taskust raha lauale, võttis oma kaabu ja alusega nime, ning kõndis uksepoole. Ta pidi teada saama, kes oli see mees ja kes oli Tommy Jopskin...