Istun ja jõllitan ekraani...ei suuda kuidagi algust teha. Tahaks nagu kirjutada, aga samas on mõtteid nii palju korraga, et ei suuda keskenduda ühele teemale piisavalt kauaks.Aga noh...uudistest nii palju, et pea pole viimased kuus päeva valutanud. Maailm näeb jälle teistsugune välja kuidagi nüüd....umbes peale viiendat päeva peavaluga hakkab maailm muutuma masendavamaks, tumedamaks, tuimemaks. Maailm hakkab kaugenema....või hakkad kaugenema maailmast...point sama. Kõik näeb siis välja hallim ja kurvem. Kuid kui ta üle läheb...siis tekivad värvid tagasi, hakkab tähele panema linde ja vulisevat vett. Kuid see kõik mingi teatud ajani...siis jälle muutub kõik argipäevaseks ja läheb sujuvalt tagaplaanile, mida meie ühiskonnas siiski reeglina tähele ei panda.
Aga minu jaoks on kõige hämmastavam, kuidas muutub vaikus. Peavaluga on vaikus reeglina selline vabastav ja mõnus. Hästi teretulnud, hästi oodatav. Kuid kui peavalu on läinud, muutub vaikus kohati isegi rõhuvaks ja ahistavaks. Ei teagi, kas see seotud kuidagi meenutustega alateadvuses valu kohta või midagi muud.
Vaikuse kohta veel nii palju....öeldaks, kui kaks inimest suudavad olla teineteise seltsis täies vaikus ja nad ei tunne ebamugavust sellepärast, on nad teineteisega nii lähedased, kui vähegi võimalik
No comments:
Post a Comment