Yeah, it's fine. We're just entering conceptual space. Imagine a banana, or anything curved, really. Actually don't, 'cause it's not curved or like a banana. [louder] Forget the banana!

Niisiis...ma olen nüüd üks 15 minutit jamanud tekiga, et ta oleks...just right..ja siis otsisin järgmised 15 minutit pealkirja teemale....teemale, mida tegelikult pole olemas....nii tüüpiline mina. Anyhow, kõige tähtsam kõigepealt...kuigi ma ei tea, mis kõige tähtsam on..kindlasti iga ühe jaoks on kõige tähtsam midagi erinevat siin...ANYHOW...vana järjejutt on...ajalugu, seda enam edasi ei hakka tulema, uuem, kus peategelane on Matt Smith, see hakkab millalgi lähitulevikus loodetavasti edasi ilmuma ja siis on kõik tore ja rõõmus ja roosa ja värki..Ja ma nüüd siis vahepeal kirjutan veel niisama muud jama ka siia, nagu hetkel...kuigi ei hakka lubadusi andma, et ma seda regulaarselt tegema hakkan...sest need lubadused siin blogis ei jää mul kuidagi pidama...ilmselgelt ma ei võta seda kõike kuigi tõsiselt..sest noh...nagu me kõik teame...on the internet nobody knows that you are a dog...eksole.

Nii, mis siis veel...Kuulasin vahepeal ühe huvitava ööülikooli loengu ära...mis oli nagu tõsiselt huvitav ja täpselt see..my cup of tea...ükspäev üritan sellest veidi lähemalt ja pikemalt kirjutada...ja hetkel mul hakkab nett jälle otsi andma, ehk siis ei kirjuta rohkem midagi täna

BB

It is nothing strange that human beings should die

Ma olen seda blogi täna lahti teinud üks kümme korda....ja siis jõllitanud seda veidi ja jälle kinni pannud. Hetkelgi rohkem jõllitan seda valget tausta ja vilkuvat postikest...mitte ei kirjuta. Ja asi pole selles, et pole millest kirjutada...viimasel ajal isegi suht palju juhtunud ja oleks isegi millest kirjutada niisamagi...aga lihtsalt ei suuda, lihtsalt ei suuda keskenduda ühele asjale...mõte jookseb pidevalt oma rada...läheb nagu lepase reega eest ära...hea, et suudan ise järge pidada omas peas. Täna jõudis see kuidagi järsult kohale...umbes selline tunne on...et...kui oled ühes kohas töödanud umbes 20 aastat...teinud ühte ja sama jama päevast päeva...oled täiesti rutiinis kinni...ja siis ükspäev tuled tööle ja seal on kõik teisiti...täiesti uus tehnoloogia, uued inimesed...uus juhtkond...kõik uus...ainult sina oled jäänud sinna...ja vot lähed ja istud enda kabinetti...ja seal kõik uus, ei oska enam midagi kasutada ega midagi teha...aga näed, kuidas väljas kõik teised siblivad ja sagivad ja teevad tööd. Vot mul umbes sama tunne, et peas keegi teinud totaalse muudatuse, aga mulle juhiseid, kuidas seda kõike kasutada, ei antud. Nüüd üritangi aru saada, mis toimub...ja kuidas toimub ja miks mina midagi aru ei saa.
Üritasin ühte audioraamatut kuulata...väge põnev tundus...ma olen nüüdseks kuulanud esimest osa kolm korda...ja mul pole endiselt õrna aimu ka, millest seal räägiti...kuigi ma võin nii mõnegi monoloogi sealt peast ettekanda...ehk siis mingil alateadvuse tasemel on meelde jäänud mingid osad...aga pole suutnud sellele keskenduda, et lausa kuulda, millest juttu on. Samuti teen viimasel ajal kohutavalt palju kirjavigu...kõik sellied hooletusvead...suht jätan pool sõna kirjutamata või kirjutan kaks sõna kuidagi imelikult kokku...sest mõte käib peas kiiremini, kui käed järgi jõuavad...see paha paha paha

I'm always one without a warning

Ma vihkan tõsiselt seda, kuidas miski minu sees mind närib ja sööb...ja ma mitte ei suuda välja nuputada, mis asi see on...see on nagu lihtsalt mingi tunne, et mis on olemas...pidevalt minu juures...pidevalt minu läheduses...jälgimas...vaatamas, kuidas ja mida ma teen...ja siis ühel suvalisel hetkel...lihtsalt vuhiseb tagasi ja ongi kõik....mul jälle tuju täiesti kadunud ja ma mitte ei saa aru miks...kõige hirmuäratavam on vast see, et ma ei tea isegi umbes, millega see seotud on...absoluutselt mitte....kuid selline tunne on, nagu keegi lülitaks puldist happy välja lihtsalt...üks väike nupuvajutus ja kõik...ei tea....ei tea....ei tea...Nagu....nagu pole otseselt põhjust, miks kurvastada...tõesti hetkel pole sellist väga mõjuvat põhjust....loomulikult on väiksed põhjused, kuid ma pole kunagi nendesse kinni jäänud...ma pole neid kunagi esile toonud...miks tuua esile midagi väikest, mis rikub tuju ära?...puhta idiootsus ju...aga ometi miskit on...miskit kuskil....miski, mis lihtsalt tuleb, kui välk selgest taevast...ei teagi kohe mida peale hakata...ei teagi, kas see on midagi mis on minu sees ja mida ma suudan peita iseenda eest või on see midagi, mis tekib tagasi iga nüüd ja siis...ei tea...kui teaks, mis "see" üldse on...oleks ehk kergem nuputada ka selle põhjust ja asukohta...ehk leiaks isegi mingi nii öelda vastumürgi...oleks tore...üle pika aja tahaks olla lihtsalt õnnelik...siiralt õnnelik...mitte fake õnnelik...kuigi noh...tüvi ju mõlemal sama...õnnelik on õnnelik ju tegelikult. Aga igatsen seda siirat tunnet...vihkan seda, et igatsen sellist asja, mis tegelikult peaks olemas olema. Ei saa enam ise ka aru, mis toimub...olen segi omadega...ei tea, mis toimub....ja, kui aus olla...siis vahepeal mõtlen, et kas ma üldse tahangi teada? äkki on kergem olla teadmatuses ja leppida sellega...ometi hingelt olen ma ju vastuhakkaja....ma ei ütle, et ma olen rebel...sest ma pole seda...kuid ometi ei ole ma ka see tüüp, kes lihtsalt lepib kõigega...ma lepin ainult asjadega...millega peab leppima, sest nii on parem...sest nii on õige...aga vahel tekib küsimus, et mis on õige...mis see on see õige, millega ma peaks leppima...mis on see õige, millega leppides muutub kõik paremaks ja selgemaks...Ma tean, et ma olen väsinud....ma olen füüsiliselt kurnatud ja ei jaksa eriti läpakat süles hoida...ega ka silmi lahti hoida, et kirjutada...kuid ometi kõige selle väsimuse juures ei suuda ma magama jääda...sest mõte lihtsalt hakkab jooksma....ja kahjuks jookseb ta radu mööda, mis ei anna mulle vastuseid...mis...ei tekita küsimusi ka, kui nüüd aus olla....vaid lihtsalt liigub mööda radu, mis on neutraalsed või loogilised...leban voodis surmväsinult ja mõtlen...mis oleks siis, kui ma oleks ninja...kui awesome see võiks olla....või noh...midagi sinna kanti vähemalt...ehk siis täiesti kasutud mõtlemised....täiesti ei midagi andvad...ei midagi võtvad...lihtsalt on seal...sellised masendavalt pinnapealsed...aga noh....mind lohutab see, et peaaegu iga mees mõtleb sellistele asjadele...kuigi see pole ka väga lohutav, kui aus olla...sest tahaks ju vastuseid...või kasvõi viitavaid...juhatavaid küsimusi...aga ei, kus siis sellega....scumbag aju....Täna peaaegu, et terve päev suutsin mängida õnnelikust...teeselda, et ma olengi õnnelik...suutsin inimesi lausa uskuma panna, et tegelikult ma polegi masenduses...väike test enda jaoks...või noh...midagi sinna kanti...aga alati, kui ma seda teinud olen...siis hirmutab mind mõte, et depressiivsed inimesed tunduvad alati lähedastele kõige õnnelikumad enne enesetappu...ehk siis, et kui mõni vaene masenduses vant on olnud mases näiteks terve aasta...siis nädal enne seda, kui ta võtab endalt elu...on ta maailma õnnelikum tüüp. Ja alati, kui ma üritan näida teisele õnnelik, käib mul vähemalt korra peast läbi mõte...et äkki nemad ka püüdsid seda teha...äkki nemad ka püüdsid olla õnnelikud teistele ja siis, kui nad väsisid teesklemast....siis see kõik tuli liiga suure hoobina...ja nad võtsid kergema väljapääsu tee...seda vist ei saa kunagi teada...või noh...vähemalt mitte nii kaua, kuni elus...mine sa tea, mis meid pärast surma ootab....anyhow....ma lõpetan tänaseks....äkki tuleb ööjooksul mingi eureka moment ja avastan midagi lahedat-lahedat enda kohta....kuigi ma sügavalt kahtlen selles...

INTROVERT-MEELELINE-MÕTLEJA-OTSUSTAJA(LSI – Loogilis-sensoorne introvert)

ÜLDINE ISELOOMUSTUS
ISTJ tüüp on tõsine inimene, kes saavutab edu keskendusvõime ja põhjalikkusega. Tänu oma eelistustele on praktiline ja loogiline, realistlik ning kordaarmastav, distsiplineeritud. Arenenud vastutustunne teeb temast igal pool usaldusväärse inimese, kes töötab visalt oma kohustuste ja ülesannete õigeaegse täitmise nimel. Kui ta näeb, et midagi olulist ja tähtsat tuleb korda ajada, teeb seda ka kohusetundest. Olles millelegi pühendunud, on teda raske araks teha või kõrvale juhtida. Meeldib, et kõik oleks selgelt välja öeldud. Ebamäärased asjad jätavad külmaks või tekitavad vastumeelsust. Austab fakte. Nende najal tahab kõike mõista, kõigest aru saada. Püüab igas olukorras jääda arukaks, rahulikuks ja tasakaalukaks. Olles väliselt rahulik vaatleb ta olukorda siiski elavate tunnetega oma kindla nurga all. Teda paneb liikuma kohusetunne ja ta tunneb oma vastutust partneri, laste, vanemate, sugulaste ning sõprade ees. Tegevused - sellised nagu töö, seks, raha ja kõik muu - tavaliselt sisalduvad tema toimingute nimekirjas. Kui edukad suhted pole nimekirja sattunud, siis neid lihtsalt ei teki. Kui aga nad on nimekirjas, võib arvestada, et ISTJ tüüp paneb end kõigest jõust maksma, et saavutada eesmärk.
ESMANE MULJE
ISTJ tüüp on täpne, vormis, värske ja alati õige igas situatsioonis. Ta riietub peenemaitseliselt ja väljendab täpselt oma mõtteid. Aeg-ajalt ta tundub olema liialt õige ja isegi avaldab muljet kui kriitiliselt häälestatud.
SUHTLEMINE
ISTJ tüüp kasutab oskuslikult sõnu ja võtab alati rõõmuga vastutuse enda peale saavutades kindlustunnet, et suhtlemine saab olema täpne ja efektiivne. Kui ta pole ettevaatlik, siis üritab lõpetada vestluse enneaegselt ja riskeerib muuta kõneluse "lahinguks kuni võiduni".
MIS ON ARMASTUS
Armastuse aluseks on kohustus- ning vastutustunne.
SEKS JA LÄHEDUS
ISTJ tüüp ei kiirusta oma tundeid avaldama. Ja kuigi tema tunded võivad olla väga ja väga sügavad, ei väljenda ta peaaegu mitte kunagi neid suuliselt. Füüsiline lähedus on tal planeeritud arvestades erinevate sugupoolte ootusi: kes peab alustama, kes ilmutab agressiivsust, kes võtab enda peale domineerivat rolli ja kes on üleval.
FINANTSID
ISTJ tüüp on maailma parim finantsist - raamatupidaja, arveametnik, brooker jne. Rahahoidjana ta käsutab raha suurepäraselt ja see pakub talle mõnu. Olles mõneti konservatiivne, on ta siiski aus oma rahalistes toimingutes.
KONFLIKT
ISTJ tüüp tavaliselt ei usalda sellist mõistet. Ainuke konflikt - kui keegi pole päri tema seisukohaga, mida ta peab õigeks. Vastavalt sellele konflikti lahendamine võib muutuda teise kallutamiseks oma poolele.
KOHUSTUSED
Tema sõna on tema jaoks seadus. Enda peale võetud kohustused seovad teda igaveseks ja ta ootab seda vastutasuks. Kui midagi on lubatud - sure, aga täida.
VANEMLIKKUS
ISTJ tüübi lipukiri: Kõigele peab olema koht ja kõik peab olema omal kohal: igale ühele oma roll ja igaüks oma rollis. Lapsed peavad käituma kui lapsed, emad kui emad, isad nagu isad. "Ärge rikkuge Jumala poolt loodud korda".
LEPINGUD
Sellised asjad tunduvad ISTJ tüübile üleliigsena, kuna tema ise ja kõik teised lihtsalt peavad täitma esialgseid lubadusi. Kui juba leping on vajalik, muutub ta seaduseks.
SUHETE LÕPETAMINE
ISTJ tüüp ei kiirusta lõpetama kohustusi kui ebameeldivad nad ka ei oleks. Kuid, kui ta leiab, et suhted tuleb katkestada, siis oleks teistel parem see omaks võtta kui paratamatus.
STRESS
Kui ISTJ tüübi oskus ehitada üles struktuure, millel tema arvates püsib ühiskond, ei taga talle vajalikku stabiilsuse ja kindluse taset, ta kannatab jõu languse pärast. Ületamatu stressi poolt esile kutsutud kramplikkus segab tal täitma kohustusi mis võimaldaksid talle olla ühiskonna täisväärtuslik liige. Olles jälitatav läbielamiste poolt võimalikest ebaõnnestumistest, ISTJ tüüp hakkab tugevdatud tähelepanuga uurima stressi esilekutsutavaid detaile. Tagajärjena ümbritsevate silmis näeb ta välja liiga nõudlikuna, ärritatuna, paindumatuna ja kannatamatuna. Kartes kindla süsteemi kokkuvarisemist ja kannatades hirmu all osutuda heidikus, ISTJ tüüp tunnetab end nii nagu temast oleksid väljapumbatud elujõud. Tekkinud ülekurnatust tugevdavad une ja söögiisu kaotus. Selliste ressursside kurnatuse juures ISTJ tüüp pole võimeline normaalselt töötama ning täitma oma kohustusi teiste suhtes. Rõhutus ja apaatia kasvab sellest et tema põhivajadused jäävad rahuldamata; sealjuures ümbritsevatega vastastiku mõistmise saavutamine osutuvad veelgi raskemateks.
KUTSESUUNDUMUS
ISTJ tüübil on meelelise taju (S) ja mõtlejatüübi (T) otsustusviis. See on tugeva reaalsustajuga isiksustüüp. Reaalsus tähendab seda tüüpi inimese jaoks midagi niisugust, millega saab meelte abil kontakteeruda - näha, kuulda, katsuda. Tema tähelepanu keskmes on faktid, mida peab probleemide lahendamisel objektiivselt (erapooletult), loogiliselt analüüsima, liikudes järjekindlalt, samm-sammult põhjuselt tagajärje suunas. Oskuste hulgas peaksid aukohal olema tehnilised oskused selle sõna laiemas tähenduses. Seega ISTJ isikutüübiga sobib hästi kokku realistlik kutsesuundumus. Sobivad järgmised valdkonnad: tootmine, ehitus, side, transport, militaaralad, samuti äri- ja juhtimisala, pangandus, rakenduslikud teadusvaldkonnad.
USA-s asuva psühholoogiliste tüüpide kasutamise keskuse andmetel on antud tüübi esindajate seas iseloomulikemateks elukutseteks administraatorid ja mänedžerid (kool, tööstus, meditsiin), stomatoloogid, politseinikud ja uurijad, revidendid ja rahandusinspektorid, sõjaväelased.
PÕHIVÄÄRTUS
Kord ja süsteem.

ISTJ TÜÜBI ESINDAJATE SEAS POPULAARSEMAD ELUKUTSED:  
ÄRI
– administraator
– raamatupidaja
– audiitor
– mänedžer/inspektor
– ekspert, analüütik
– kindlustusagent

RIIGITEENISTUS
– rahandusinspektor
– sõjaväelane
– politseinik
– uurija
– teenistuja kinnipidamisasutuses
– kohtusekretär

RAHANDUS
– revident
– kindlustusspetsialist
– maksuinspektor
– börsimaakler
– krediidipoliitika spetsialist

HARIDUS
– koolidirektor
– õpetaja (matemaatika, füüsika, keemia)
– raamatukoguhoidja
– administraator

MEDITSIIN
– kirurg (üldkirurgia)
– stomatoloog
– veterinaararst
– vanemõde
– farmakoloog
– laborant

TEHNIKA
– elektrotehnik
– insener
– mehaanik
– programmeerija


ORGANISATSIOONIDES
ISTJ tüüp on konkreetse töö hea organiseerija. Peamine rahulolu, mille ta oma tegevuses saab, on seotud valmistoodangu väljalaskmisega, oma tööpanuse tulemuse nägemisega. Püüab luua uusi ja säilitada stabiilseid, kindlaid, kogemuse põhjal kontrollituid korraldus- ja juhtimissüsteeme. Toimingutes on otsustus- ja järjekindel, talle meeldib kõiges kord ja järjekindlus. On mõnes mõttes pedantlik, ilmutab nõrkust normatiivide, reglementide ja plaanide koostamise suhtes, kontrollib nende teostamise täpsust. Enda töös järjekindel ja tasane, talle ei meeldi ootamatud kõrvalekalded ja eksimused, elab neid raskelt üle. Selline tüüp on asendamatu suurt täpsust nõudval tööl. Ta on võimeline käsitlema, tajuma ja meelde jätma rohkesti detaile. Talle ei meeldi töö situatsioonides, kus esineb infopuudus. Organisatsioonides hindab traditsioone ja loobub neist raskustega vaid siis, kui nende mittevastavus tegelikkusele on ilmne. Poolehoid kogemuste, traditsioonide ja plaanipärasuse suhtes loob ISTJ tüübile samaaegselt ka omakorda probleeme. Usaldades oma kogemust ta võib märkamata jätta uusi võimalusi. Paljudel juhtudel osutub see inimtüüp muudatuste põhiliseks vastaseks. Järgnedes reglementidele võib ISTJ tüüp väga negatiivselt reageerida inimestele, kellel puudub kalduvus töötada "reeglite järgi" ja ta ei mõista, kuidas sellist tööd ei võeta kui iseenesest mõistetavalt. Tema otsustusvõime ja järjekindlus võivad tekitada teravaid konflikte ja suhete halvenemist inimeste vahel. "Kaotab pea" suure ebamäärasuse situatsioonides ja pole alati riskivalmis.

ISTJ TÜÜBI TUGEVAD KÜLJED:
– mõtete ja toimingute loogilisus;
– vastutustundlikkus;
– eesmärgipärasus, visadus.


ISTJ TÜÜBI NÕRGAD KÜLJED:
– kalduvus stereotüüpidele;
– potentsiaalsete muutuste halb nägemine;
– käitumise järsud muutused suhtlemises inimestega – viisakusest
   jõhkruseni.


SOOVITUSED ENESEARENDAMISEKS:
– olukordade hindamisel püüa silmas pidada mitte ainult olevikureaalsusi
   vaid ka tulevikuvõimalusi;
– püüa käia mitte üksnes mööda sissetallatud rada vaid proovi teha
   midagi ka omamoodi;
– püüa enam arvestada inimfaktorit, subjektiivseid tegureid ja
   asjaolusid, mis sõltuvad teistest inimestest;
– püüa olla kannatlik nendega, kes ei taha teha ainult nii nagu peab
   nagu on kombeks vaid tahavad katsetada ja proovida midagi uut.

 EDUKA SUHTLEMISE KÄSUD ISTJ TÜÜBILE  
Kui Teie partner on EKSTRAVERT
Nõudke oma partnerilt rahu ja vabadust. Püüelge otsekohesusele ja väljendusrikkusele. Ärge kartke tõsta häält, et Te oleksite ära kuulatud ja mõistetud. Paluge veidi vaikida ja Teid ära kuulata. Püüdke välja öelda esimesed pähe tulnud mõtted, ilma pikemalt mõtlemata. Kohustage end jagama oma mõtteid, isegi kui Teil tuleb neid esialgu paberile kirja panna.

Kui Teie partner on INTROVERT
Võidelge enesesse suletusega, öeldes välja ka siis kui see tundub olevat kohmakas. Avaldage arvamust valjult aga mitte omaette. Olge rõõmsad vaikuse üle, hinnake partneri territooriumi ja armastage partnerit süvenenud vaatluste pärast. Püüdke rääkida olemusest. Peamine, ärge üritage vältida konflikti vaikimise abil. Leppige kokku koos leida lahenduse probleemi üle, aga ärge jahvatage seda ükshaaval.
Arvestage, et Teie partnerile on konflikt mitte vähem stress, kui Teie jaoks.

Teie Kui Teie partner on MEELELISE TAJUGA
Õppige esitama konkreetseid probleeme üldsõnaliselt. Jagage omavahel unistusi. Püüdke hoida teineteist eemal öeldu tähttähelisest tajumisest.
Ärge koormake teineteist faktidega ja üksikasjadega. Kui vaidlete detailide pärast, peatuge ja kontrollige, kuivõrd täpset te olete, enne kui jätkata vaidlust. Püüdke mõista selle toimet ja tagajärgi, millest te räägite.

Kui Teie partner on INTUITIIVNE
Ärge unustage, et kõik mida räägite, Teie partner leiab niikuinii viisi, kuidas mõista kõike teisiti. Kontrollige mõttest arusaamist, et rahulduda öelduga. Ärge unustage, et Teie partneril on iseloomulik anda üldist vastust Teie konkreetsele küsimusele. Ärge võimaldage partneril eemalduda konkreetsest teemast. Üritage mõista räägitu tagajärge ja mõtet. Vältige laskumast detailidesse niivõrd, et kaoks üldpildi nägemine.

Kui Teie partner on MÕTLEJA
Ärge unustage, et igal ühel teist on tunded. Püüdke nendega arvestada suhtlemisel. Ärge püüdke muuta teie vestlust võistlemiseks. Kõrvaliste juuresolekul ärge unustage seda, kuidas nad võivad tajuda, mida kuulavad. Teadke, millal tuleb lõpetada analüüsimine ja võistlemine.
Tunnistage, et teil mõlemal on emotsioonid ja teie vaidlus võib viia solvamiseni. Midagi hirmsat kaotatud vaidluses pole. Elu läheb edasi.

Kui Teie partner on TUNDEINIMENE
Tehke komplimente ilma tagamõtteta, mis Teile see ka ei tähendaks, või kui Teile nii rohkem meeldib, saatke sedel. Pidage meeles, kui Teie partner tõstatab üles mingi küsimuse, vajab ta tõenäoliselt Teie toetust, aga mitte analüüsi. Pidage meeles, et palju Teie öeldust võib olla tajutud kui isiklik solvamine, isegi siis kui Te seda ei soovinud. Üritage aeg-ajalt vabandada ja pole midagi hirmsat selles, et Te ütlete "vabandust", kui Teil tekib selleks soov. Püüdke ilmutada oma inimlikke omadusi konflikti käigus.

Kui Teie partner on OTSUSTAJA
Konflikte planeerida on võimatu, kuid nende lahendamine - võimalik. Määrake probleemide ring ja siis määrake aeg nende vaatlemiseks.
Kui küsimus pole veel lahendatud, ärge väitke vastupidist vaid selle nimel, et muuta situatsiooni enam kindlaksmääratuks. Aeg-ajalt andke järele, isegi teades, et Teil on õigus. Üritage arutleda küsimust selle asemel, et kohe anda sellele vastus või soovitada midagi. Pidage meeles, et Te pole võimeline kõike kontrollima.

Kui Teie partner on KOHANEJA
Võimaldage partneril uurida probleemi lahenduse erinevaid variante. Püüdke lahendada konflikt positiivselt, aga mitte selle nimel, et võita vaidlus. Aidake partnerit keskenduda millelegi ühele. Vältige partneri nurka surumist. Kujundlikult öeldes, andke talle liikumisvabadus. Aidake omal partneril mõista mida Te ei soovi, andes endale aru sellest, et ülejäänuga võiksite leppida. Hinnake oma partneri võimet leida alternatiive. Ärge kartke neid vaadelda.

Everybody deserves to die, as far as someone is concerned, that's human nature

Pole pikemat aega midagi kirjutanud jälle, pole kuidagi mahti olnud ja noh, pole ka väga palju millest kirjutada ka olnud. Ja noh, ega nüüdki väga millest kirjutada ole, aga samas väikseid asju on veidi toimunud ja noh, võiks ju blogi otstarveliselt kasutada ja kirjutada siis jälle endast natukene.
Niisiis...jätkuvalt käin ülikoolis, taas hakkab lõppema esimene aasta, hetkel plaan lausa samal alal jätkata. Tundub huvitav olevat ja seltskond on mõnusalt muhe. Paar asja küll veel tegemata, aga ei tohiks midagi väga hullu olla. Autokooli pole endiselt veel lõpetanud...pole lihtsalt enam viitsimist tegeleda sellega....lihtsalt pole viitsimist.
Aga noh, viimasel ajal ongi viitsimisest tõsiselt vajaka olnud. Lihtsalt ei viitsi enam mitte midagi teha...ei taha midagi teha. Isegi puhkus ei muuda enam asja. Ja noh, peavalud pole ka asja paremaks teinud. Viimasel ajal küll õnneks on nad haruldastemaks muutunud, kuid selle eest on nende intensiivsus suurenenud kordades. Ehk siis maakeeli öeldes, kui mul pea hakkab valutama, siis ma kasutu. Ma ei saa siis ei istuda, ei astuda, ei lamada, ei seista. Minu terve eksistents muutub vastupidavusttestiks. Kui nüüd aus olla, siis selline.....väiksem peavalu, kuid pikaaegsem ei olnud pooltki nii jube...see lihtsalt muutus ajapikku kuidagi taustamüraks, mida ma suutsin eirata ja elada suhteliselt normaalselt edasi. Nüüd aga...just kui halvatud. Ma ei taha väita, et see kõige hullem valu....kaugel sellest, aga see on kuidagi selline....masendav...selline, mis võtab kogu tahte ära. Ma ei oska seda hästi seletada....See on selline valu, mis paneb mõtlema, kas sellega koos eksisteerimine kvalifitseerub ikka eksisteerimise alla või on see lihtsalt piinlemine.
Kes siis veel ei tea, hakkasin hommikuti trenni jälle tegema ja vahelduva eduga isegi paar korda jooksmas käinud ja kõik läks hästi kuni...viimase paari nädalani. Õlg hakkas kõigepealt endast tundma andma....ja noh, ma tegelikult arvestasin sellega kohe, et kui ma pinget hakkan tõstma, siis õlg hakkab valutama...igat loogiline, kui ikka arstitädi ütleb, et paremale õlale ei tohi mitte mingit pinget avaldada....siis ta ei ütle seda lambist, aga noh, mina olen mina ja ei kuula eriti neid. Seega jätkasin trenni tegemist, siis hakkas vaikselt kõik muu ka valutama ja nüüd see nädal otsustasin siis, et lasen organismil puhata ja ei ole trenni teinud...nüüd siis creepy part on see, et ikkagist kõik kohad on haiged, hullemad kui varem. Umbes selline tunne on, et on palavik...kõik kohad nagu haiged. Jäin kuidagi järsult vanaks selline tunne. Iga viimne kui lihas, iga viimne liiges...selline tunne, et organism otsustas minu vastu tööle hakata ja lihtsalt vaikselt hakkab välja lülituma....
Aga see kõik ei morjenda mind kuidagi nii palju, kui peaks. Ja ma ei teagi, mis selle põhjus on. Aga noh, ma tean nii palju, et ma hakkan inimesi eemale tõukama kuniks ise selgusele jõuan, mis minuga toimub ja, kui tõsine see on. Ma tean, et see on mul mingi sisseehitatud mehhanism, mis hakkab alati tööle, kui minuga midagi võib juhtuda. Ma arvan, et see seotud sellega, et ma vihkan, kui inimesed muretsevad minu pärast või, mis veel hullem, on kurvad minu pärast. Ja loogika ütleb, et inimese pärast, kes kauge või võõras või lihtsalt inimese, kellest ei hooli, ei muretseta ja ei kurvastata.
Aga noh, samas ma mõistan, et ma ei saa lihtsalt niisama kaduda, kuigi vahel väga tahaks, aga ei saa...sest see teeks lähedastele haiget....Ja kahjuks või õnneks on siin maailmas inimesi, kelle heaolu on mulle palju tähtsam, kui minu enda oma......njh, kuidagi masendav post tuli jälle...sellepärast ma neid nii tihti ei kirjutagi....ja nüüd mul tunne, et ma räägin iseendaga ja hulluks läinud juba...wiiiiiiiiiiiiiii

This is how an angel dies

When I was a young man, I had liberty, but I did not see it. I had time, but I did not know it. And I had love, but I did not feel it. Many decades would pass before I understood the meaning of all three. Now, in the twilight of my life, misunderstanding has passed into contentment. Love, liberty, and time, once so disposable, are the fuels that drive me forward. And love, most especially, for you, our children, our brothers and sisters, and for the vast and wonderful world

I have a heart with room for every joy.

My heart is complicated
At times, just a simple touch can wind me up,
but now and then, I might need a firmer thump.

Sometimes, you can figure out my problem just by listening.
Other times, you have to get me to open up so you can see what's wrong.

Most of the time, you know what to expect from me, like clockwork, but occasionally, you just want to declare me broken and move on.

Because of the intricacies within, I may seem fragile, but time and experience continue to prove my unpredicted resilience.

My heart is complicated though it breakes, it's never beyond repair.

Silence is more eloquent than words

Istun ja jõllitan ekraani...ei suuda kuidagi algust teha. Tahaks nagu kirjutada, aga samas on mõtteid nii palju korraga, et ei suuda keskenduda ühele teemale piisavalt kauaks.
Aga noh...uudistest nii palju, et pea pole viimased kuus päeva valutanud. Maailm näeb jälle teistsugune välja kuidagi nüüd....umbes peale viiendat päeva peavaluga hakkab maailm muutuma masendavamaks, tumedamaks, tuimemaks. Maailm hakkab kaugenema....või hakkad kaugenema maailmast...point sama. Kõik näeb siis välja hallim ja kurvem. Kuid kui ta üle läheb...siis tekivad värvid tagasi, hakkab tähele panema linde ja vulisevat vett. Kuid see kõik mingi teatud ajani...siis jälle muutub kõik argipäevaseks ja läheb sujuvalt tagaplaanile, mida meie ühiskonnas siiski reeglina tähele ei panda.
Aga minu jaoks on kõige hämmastavam, kuidas muutub vaikus. Peavaluga on vaikus reeglina selline vabastav ja mõnus. Hästi teretulnud, hästi oodatav. Kuid kui peavalu on läinud, muutub vaikus kohati isegi rõhuvaks ja ahistavaks. Ei teagi, kas see seotud kuidagi meenutustega alateadvuses valu kohta või midagi muud.
Vaikuse kohta veel nii palju....öeldaks, kui kaks inimest suudavad olla teineteise seltsis täies vaikus ja nad ei tunne ebamugavust sellepärast, on nad teineteisega nii lähedased, kui vähegi võimalik

Your guitar's picking up strange sounds!

Selleks, et näha, mis meie elus toimub, peame me sageli tegelikult minema kaugemale ja uurima endi elu taamalt. Selleks, et aru saada kuhu me pürgime või mida me üritame saavutada, peame me seisma jääma ja arutama, kas see kõik on ikka meie soov või on see lihtsalt migni ühiskondlik nõue, mis meile on külge jäänud. Samuti on hästi paljudele oluline veenduda, et tema soovid ei kuuluks tabude alla ja loomulikult leidub inimesi, kes nimme tahavad just tabu-tsoonis elada. Kuid reeglina on siiski aktiivsel inimesel mingigi siht silme ees, mingi eesmärk, kuhu poole minna.
Kui nüüd tagasi tulla alguse juurde...mis pole eriti kaugel tegeliklut, siis eemalt vaatamisel võiks tuua paralleele ka millegi kaotamist. Ehk siis me ei hinda asju, kuni meil neid enam pole. Me ei hinda inimesi, kuni neid enam pole meie lähedal. Me võtame kõike iseenesest mõistetavakas ja ei võta sekunditki selleks, et seda kõike hinnata. Kui satume idülillisse mulli, siis arvame, et see kestab igavesti. Me ei mõtle nõeltele, mis võivad varitseda meid nurga taga ja purustada meie kogu harmoonilise eksistentsi. Muidugi ma ei väida, et tuleks keskenduda ainult heade asjade hindamisele ja lõpetada nende nautimine, muidugi mitte...see oleks liiga masohhistlik lihtsalt.
Samas muidugi ei tohiks meeleheitlikult püüelda mingi harmooniani....vaid pigem peaks suutma leida harmooniat sellest, mis on. Ma täiesti nõus, et seda tunduvalt kergem öelda, kui teha ja, kui nüüd aus olla, siis mul pole isegi õrna aimu, kuidas seda võiks saavutada....aga teoorias peaks nii olema. Teoorias ei peaks püüdlema kahekordse maamaja poole, millel on valge aed ümber, ajas jookseb koer ja on vaikselt tunda värseklt küpsetatud koogi lõhna armsama poolt....vaid pigem peaksime me leidma õnne sellest, mis meil on, sest paljudel pole sedagi. Ja muidugi ma ei vihja siin mingisugusele kahjurõõmu osale või suunale, vaid siiski lihtlabasele asjade hindamisele(kui tõesti keegi pole veel aru saanud).

I'm Jim Morrison, I'm Dead

Pole pikemalt jälle kirjutanud midagi....peamiselt ikka sellepärast, et ei suuda mõtteid koondada. Ehk siis teisisõnu on küll mõtteid palju, aga ühtegi pikemat mitte, kõik kuidagi sörgivad peast läbi ja läinud nad ongi. Ei jõua midagi kirja panna ja, kui jõuakski, siis ei oleks see eriti sisukas.
Endiselt võitlen masenduse ja väsimusega.....ma mingil tasandil isegi mõistan, et üks tekitab teist....aga kuidagi...pole tahtmist võidelda....kas alati peab võitlema? äkki võib vahel lihtsalt käega lüüa ja vaadata, kuhu asjad viivad?. Või peab ilmtingimata meil olema kontroll kõige üle 100% ajast? Mis siis juhtub, kui ükshetk pole enam kontrolli ja me oleme harjunud, et meil on alati, rõhutan ALATI, kontroll olnud. Siis arvatavasti ei oskaksi midagi teha enam. Kui inimene on alati harjunud käske täitma, siis ühel hetkel, kui ta on vaba, ei oskagi ta enam elada. Eks siis kontrolliga ole sama. Eks mingil määral ole see kaootilisus ka hea...kuigi ma hetkel ei suuda leida ühtegi head külge sellel...olen ma kindel, et nad on olemas.
Korteris plaanin remonti teha...või noh, põranda ära soojustada. Pole kindel, kas sellest väga palju saab olema, aga vähemalt kahju ei tohiks olla. Ja noh, see aitab mõtteid koondada muidugi.
Aga hetkel vist rohkem ei kirjutagi...kardan, et muidu tuleb kõik liiga kriitiline, või masendav...või mõlema segu.
Ehk vahepeal pressin veel mõne postituse endast välja, kui mitte, siis kirjutan alles, kui tõesti midagi peas liikuma hakkab või elus toimuma.

When God is gone and the Devil takes hold, who will have mercy on your soul

Pole päris ammu midagi kirjutanud, pole eriti aega olnud ja ka viitsimisest on suht vajaka jäänud....see selleks, mõtlesin kasutada ka vahelduseks eesti keelt, muidu läheb teine täitsa meelest ära ja mõnele võib jääda mulje justkui mulle ei meeldiks eesti keel. Loomulikult mulle meeldib eesti keel, lihtsalt vahepeal on võõras keeles mõtlemine/kirjutamine kuidagi vabastavam ja lihtsam, nagu mure kurtmine võõrale.....kuigi sellest fenomenist ma pole kunagi aru saanud...
Mõtlesin kohe millest kirjutada, sest tuli selline tahtmine peale...nagu vahel ikka tuleb, et tahaks midagi teha, aga ei tea mida või tahaks midagi süüa, aga ei tea mida või kuhugi minna, aga ei tea kuhu. Vot minulgi selline soov, et tahaks kirjutada, aga otseselt ei tea mida, aga õnneks tuli meelde üks selline...kas just mõte, aga mõtte algus...
Nimelt ükspäev bussijaamas seistes oodates bussi märkasin ühti mehi bussijaamas, õigemini bussijaama ees. Nad olid seal ja jõid õlut ja tundusid olevat eluga rahul. Vaatasin neid ja mõtlesin üldse muudest asjadest, ei mäleta isegi millest, see pole oluline. Ühel hetkel tuli bussijuht ja lasi meid bussi, ma jätkasin bussiaknast nende poole vaatama, kuskilt kaugelt hakkas tekkima küsimus, milles peitub õnn? Noh, kindlasti on igalühel oma arusaamine õnnest, oma õnne konseptsioon, kuid neid mehi vaadates....nad olid suhteliselt korralikes riietes, neil olid puhtad teksad, soojad paksud joped ja soojad saapad, nad jõid väga ahnelt õlut, nad tiirlesid selle pudli ümber nagu kotkad ümber sureva looma, oodates, millal saaks noka värskesse lihasse lüüa...nad jõid seda ka kuidagi loomalikult, see voolas neile igalepoole....ma mõtlesin, et kuidas neil riided puhtad tunduvad, kui nad päevast päevasse nendele õlut kallavad...ja ma tean, et nende käitumine ei muutu, olen neid ennegi seal samas näinud, alati ringis, alati õllepudeliga, alati õnnelikena. Ühel oli põues veel viingi peidus, vahepeal võttis sealt lonksu, kui teised ei vaadanud teda. Mina muudkui mõtlesin....kust nad raha saavad?....kus nad habet ajavad?...kus nad riideid pesevad?....kas neil on kodu?...nad ei olnud asotsiaalide moodi, kuid kas neil oli kodu....koht, kus keegi neid ootab ja muretseb nende pärast...kindlasti neil oli koht, kus ööbida...aga kodu...ei tea.
Vaatasin neid ja mõtlesin, kas nad tõesti ei tahagi elult midagi rohkemat, kas nende jaoks on piisav üks õlle enne lõunat, et olla ülejäänud päev õnnelik. Tundus küll nii, tundus, et nad ei tahaks enda elus midagi muuta, tundus justkui nad elaks oma unistust. Muidugi mõnes mõttes ma saan nendest aru, neil puuduvad suhteliselt vastutused(kui mitte täielikult) ja kõik mured saab alati riputada viinakuradi kaela, olgugi, et see on ajutine....samas, kui kaines olekut on vähe, on ka neid muresi vähe, pudeliümber võib saatusekaaslasele ka kurta oma muresi, ehk tehakse isegi nalja nende üle, hommikul tekib mure, kuidas pead parandada ja siis minnakse sujuvalt uuele ringile.
Budismi kohaselt(väga üldistatult) saab inimene õnnelikuks, kui ta oma egost loobub(mitte ainult, aga sellest ehk mõni teine kord). Kui inimest ei huvita, mida teised ümberringi arvavad, kui teda ei huvita, et ta haiseb õlle järgi hommikul juba, kui teda ei huvita mitte miski peale lonksu alkoholi...võib vist oletada, et tema ego ei ole just teab, mis kõrge...kuigi samas joobes inimesed kipuvad arvama, et nemad on maailma kuningad....ehk sellepärast neil kainenedes muutubki olemine nii halvaks?
Anyhow, mul hakkas siis huvitav, kas nad on tõesti täiesti loobunud üritamast, kas nad on loobunud unistamas, kas nad ei taha endale kodu, hooliva naisega, lõbusate ja tublide lastega, hästi tasustavad töökohta ja mugavat autot. Kas tõesti nende elus on juhtunud midagi niivõrd masendavat, et nad on loobunud isegi unistamisest, et nendest on kadunud igavene soov võidelda parema elu nimel?