Headache, depression and complete lack of faith in everything

Ma istun siin pool-hämaras toas...mina, kes ma olen paranoiline kõige suhtes...ma ei näe teise toa otsa ja see ei häiri mind....ma olen päris kindel, et kui isegi keegi/miski oleks seal...siis see ei häiriks mind. Ma istun siin ainukeses valguseallikas ja mind enam ei huvita mitte miski siin maailmas, kuid samas mind huvitab kõik. "I don't want to die, but I ain't keen on living either"...käib suht minu kohta hetkel. Kui see oleks tõesti minu valik hetkel...siis ma peaks päris sügavalt mõtlema selle üle.....Ma istun siin ja mõtlen, kas on midagi, mida ma teeks teisit....sest ikka ja jälle ma kuulen/loen kuskilt, et elu tuleb elada nii, et Sa ei kahetseks midagi. Ja noh...kui aus olla siis pole neid asju just eriti palju. Saaks ühe käe sõrmedel kokku lugeda...ja jääks näppegi üle veel. Ma mõtlen korraga saja asja üle ja ei suuda vastust leida ühelegi...sest ma ei saa aru, mis toimub minu ümber. Ma istun siin laua taga paljajalu, jalad jäisel põrandal...jalalabad külmemad juba, kui põrand. Ma tean, et ma olen seda teinud viimased paar tundi täitsa sihilikult...ma tean, et see on mu alateadvus, mis käsib mul karistada ennast millegi eest, kuid ma ei tea mille. Mu sees keerlevad korraga viha, pettumus ja kurbus....ja see kõik seguneb peavaluga. Ma istun siin ja jõllitan klaviatuuri, sest iga sõna, mille ma kirjutan, peab olema õige, peab olema just see, mis viib mõtte edasi. Isegi antud olukorras ei suuda ma lõdvaks lasta ennast. Ma pean ikka kinni pidama mingitest enda poolt kehtestatud normidest. Ma ei saa loobuda....ma ei saa alla anda, ma ei saa kõrvale panna....ma pean olema mina...isegi, kui minu sees on nii sügav kurbus, et mul on lausa füüsiliselt valus. Ja ma tean väga hästi, et see kurbus ongi minu sees, sest ma ei lase seda välja...see lihtsalt koguneb ja koguneb ja koguneb....kuni ükskord....ma ei tea...mina, oma ülivõimsa kujutlusvõime juures, ei suuda ette kujutada, mis siis juhtuda võib. Sest noh....okey, ma olen paar päeva olnud suht katki ja masetsenud...aga seda on tähele pannud üsna vähesed inimesed....ainult need, kellel ma lasen seda näha. Suurem osa minu suhtlusringkonnast arvab täitsa tõsiselt edasi, et ma olengi üks suur rõõmurull 24/7. Sest ma lasen neil seda uskuda, sest ma tahan, et nad usuks seda...sest see on kergem...sest see on õige asi, mida teha. Sellepärast ma ka vihkan endast rääkimist...sest siis ma pean valima väga hoolikalt igat, kui viimast silpi, igat pausi, igat žesti...ja ma teen seda kõike, päevast-päevasse. Kunagi ammu-ammu lugesin välja sellise huvitava küsimuse...et kui inimene teeskleb päevast-päevasse, et ta on keegi teine, kas siis ta lõpuks ei muutugi selleks, kelleks ta teeskleb olemist?....loomulikult oli see sõnastatud paremini, aga point on sama.....päris pikalt arvasin, et asi ongi nii....sest ühel hetkel inimene hakkabki uskuma enda valesi...kui piisavalt kaua sisestada endale, et oled oinas...siis lõpuks hakkadki pusklema inimesi. Sest meie ajud on loodud küsitlema kõike. Paljud meist loobuvad sellest pealisülesandest ja elavad oma elu ilusates valedes. Mina tegin suure vea ja hakkas kraapima seda müüri, mille taha oli tõde peidetud...see ei ole hea mõte, seda ei tasu teha....Kui elu tundub ilus...siis nautige seda, ärge küsitlege, miks ta ilus on. Kui te olete endaga rahul, siis olgegi, ärge küsitlega, miks te rahul olete. Ma tean, et ma olen väga depressiivne inimene...ma tean seda väga hästi...aga õige mitu aastat suutsin ma ennast uskuma panna, et tegelikult ma ei ole seda, et tegelikult ma olengi see sama rõõmurull...ehk siis uskusin seda, mida ma teistele valetasin...mida ma ikka veel valetan...ja mdia ma arvatavasti jäängi valetama. Kuigi noh...nüüdseks olen ma suutnud luua mitu tasandit...ja mõni üksik saab lausa näha natukene tõelisemat mina...kuid täitsa tõelist....seda ei näe keegi...ja arvatavasti ei näe ka kunagi. Jaa muidugi ma mõistan, et minul on tegelikult "esimese maailma probleemid". Aga tegelikult pole mina süüdi selles, et ma olen suutnud saada hariduse ja piisavalt palju mõistust ja, et ma ei pea muretsema igapäevaselt esmaste vajaduste pärast. Ma olen päris kindel, et kui kõikidele kolmanda maailma lastele tagada kõik algsed vajadused..siis suht pea targemad neist hakkavad ka küsitlema enda eksistentsist ja selle eesmärgist, vajadusest....olemusest endast. Sest see lihtsalt on inimese loomuses...võiks öelda, et see on evolutsiooni üks kõrvale põigetest. Kui vähem intellektuaalsetel persoonidel on pealisülesandeks reproduktsioon...siis nende targematel liigi kaaslastel on eksistentsi küsimuse lahendamine...ega ilmaasjata seda kutsuta igavanaks küsimuseks...mõnikord suisa esimeseks küsimuseks. Ma tean, et mina pole see, kes teeb lööva avastuse selles küsimuses....ma tean seda...ma leppinud sellega...ja võtnud endale ülesandeks välja mõelda, mis on minu ülessane...mida ma tahan elult või mida elu tahab minult...ja ma ei tea, mida ma tahan...ma ei suuda enam eristada mida tahab ühiskond ja mida mina...mu elus on üks suurepärane tüdruk....lihtsalt imeline...tark ja kena ja hakkaja....ma jumaldan teda...ja ma olen õnnelik, kui ma olen temaga...ma olen siiralt õnnelik...ma saan olla temaga mina...sest ta toob kõik hea minust välja...ma tean, et ma ei vääri teda, sest ta on tõesti liiga hea....ja ometi pean ma nuputama...kas see on see, mida ma tahan...kas ma tõesti tahan olla see inimene....luua pere, käia tööl...Sest iga nüüd ja siis käib mul peas mõte, et see pole mina...et ma pole sellesk loodud. Ma tean, et ma suudaks kohaneda ja õppida ja käituda just nii nagu vaja......Oeh....ma tean, et ma tulin siia kirjutama sellest, mis mind vaevab....aga kuskil keskel triivisin ma sellest eemale ja....jah....anyhow...kallid inimesed...ärge muretsega minu pärast...see ei ole teile kasulik ja mul ebamugav...ma üritan toime tulla endaga...ma teen seda nii või naa...ja kui ma ei saa hakkama siis teie muretsemine ei aita mind nii või naa...aga aitäh hoolimast