Pole pikemat aega midagi kirjutanud jälle, pole kuidagi mahti olnud ja noh, pole ka väga palju millest kirjutada ka olnud. Ja noh, ega nüüdki väga millest kirjutada ole, aga samas väikseid asju on veidi toimunud ja noh, võiks ju blogi otstarveliselt kasutada ja kirjutada siis jälle endast natukene.
Niisiis...jätkuvalt käin ülikoolis, taas hakkab lõppema esimene aasta, hetkel plaan lausa samal alal jätkata. Tundub huvitav olevat ja seltskond on mõnusalt muhe. Paar asja küll veel tegemata, aga ei tohiks midagi väga hullu olla. Autokooli pole endiselt veel lõpetanud...pole lihtsalt enam viitsimist tegeleda sellega....lihtsalt pole viitsimist.
Aga noh, viimasel ajal ongi viitsimisest tõsiselt vajaka olnud. Lihtsalt ei viitsi enam mitte midagi teha...ei taha midagi teha. Isegi puhkus ei muuda enam asja. Ja noh, peavalud pole ka asja paremaks teinud. Viimasel ajal küll õnneks on nad haruldastemaks muutunud, kuid selle eest on nende intensiivsus suurenenud kordades. Ehk siis maakeeli öeldes, kui mul pea hakkab valutama, siis ma kasutu. Ma ei saa siis ei istuda, ei astuda, ei lamada, ei seista. Minu terve eksistents muutub vastupidavusttestiks. Kui nüüd aus olla, siis selline.....väiksem peavalu, kuid pikaaegsem ei olnud pooltki nii jube...see lihtsalt muutus ajapikku kuidagi taustamüraks, mida ma suutsin eirata ja elada suhteliselt normaalselt edasi. Nüüd aga...just kui halvatud. Ma ei taha väita, et see kõige hullem valu....kaugel sellest, aga see on kuidagi selline....masendav...selline, mis võtab kogu tahte ära. Ma ei oska seda hästi seletada....See on selline valu, mis paneb mõtlema, kas sellega koos eksisteerimine kvalifitseerub ikka eksisteerimise alla või on see lihtsalt piinlemine.
Kes siis veel ei tea, hakkasin hommikuti trenni jälle tegema ja vahelduva eduga isegi paar korda jooksmas käinud ja kõik läks hästi kuni...viimase paari nädalani. Õlg hakkas kõigepealt endast tundma andma....ja noh, ma tegelikult arvestasin sellega kohe, et kui ma pinget hakkan tõstma, siis õlg hakkab valutama...igat loogiline, kui ikka arstitädi ütleb, et paremale õlale ei tohi mitte mingit pinget avaldada....siis ta ei ütle seda lambist, aga noh, mina olen mina ja ei kuula eriti neid. Seega jätkasin trenni tegemist, siis hakkas vaikselt kõik muu ka valutama ja nüüd see nädal otsustasin siis, et lasen organismil puhata ja ei ole trenni teinud...nüüd siis creepy part on see, et ikkagist kõik kohad on haiged, hullemad kui varem. Umbes selline tunne on, et on palavik...kõik kohad nagu haiged. Jäin kuidagi järsult vanaks selline tunne. Iga viimne kui lihas, iga viimne liiges...selline tunne, et organism otsustas minu vastu tööle hakata ja lihtsalt vaikselt hakkab välja lülituma....
Aga see kõik ei morjenda mind kuidagi nii palju, kui peaks. Ja ma ei teagi, mis selle põhjus on. Aga noh, ma tean nii palju, et ma hakkan inimesi eemale tõukama kuniks ise selgusele jõuan, mis minuga toimub ja, kui tõsine see on. Ma tean, et see on mul mingi sisseehitatud mehhanism, mis hakkab alati tööle, kui minuga midagi võib juhtuda. Ma arvan, et see seotud sellega, et ma vihkan, kui inimesed muretsevad minu pärast või, mis veel hullem, on kurvad minu pärast. Ja loogika ütleb, et inimese pärast, kes kauge või võõras või lihtsalt inimese, kellest ei hooli, ei muretseta ja ei kurvastata.
Aga noh, samas ma mõistan, et ma ei saa lihtsalt niisama kaduda, kuigi vahel väga tahaks, aga ei saa...sest see teeks lähedastele haiget....Ja kahjuks või õnneks on siin maailmas inimesi, kelle heaolu on mulle palju tähtsam, kui minu enda oma......njh, kuidagi masendav post tuli jälle...sellepärast ma neid nii tihti ei kirjutagi....ja nüüd mul tunne, et ma räägin iseendaga ja hulluks läinud juba...wiiiiiiiiiiiiiii
No comments:
Post a Comment