Headache, depression and complete lack of faith in everything

Ma istun siin pool-hämaras toas...mina, kes ma olen paranoiline kõige suhtes...ma ei näe teise toa otsa ja see ei häiri mind....ma olen päris kindel, et kui isegi keegi/miski oleks seal...siis see ei häiriks mind. Ma istun siin ainukeses valguseallikas ja mind enam ei huvita mitte miski siin maailmas, kuid samas mind huvitab kõik. "I don't want to die, but I ain't keen on living either"...käib suht minu kohta hetkel. Kui see oleks tõesti minu valik hetkel...siis ma peaks päris sügavalt mõtlema selle üle.....Ma istun siin ja mõtlen, kas on midagi, mida ma teeks teisit....sest ikka ja jälle ma kuulen/loen kuskilt, et elu tuleb elada nii, et Sa ei kahetseks midagi. Ja noh...kui aus olla siis pole neid asju just eriti palju. Saaks ühe käe sõrmedel kokku lugeda...ja jääks näppegi üle veel. Ma mõtlen korraga saja asja üle ja ei suuda vastust leida ühelegi...sest ma ei saa aru, mis toimub minu ümber. Ma istun siin laua taga paljajalu, jalad jäisel põrandal...jalalabad külmemad juba, kui põrand. Ma tean, et ma olen seda teinud viimased paar tundi täitsa sihilikult...ma tean, et see on mu alateadvus, mis käsib mul karistada ennast millegi eest, kuid ma ei tea mille. Mu sees keerlevad korraga viha, pettumus ja kurbus....ja see kõik seguneb peavaluga. Ma istun siin ja jõllitan klaviatuuri, sest iga sõna, mille ma kirjutan, peab olema õige, peab olema just see, mis viib mõtte edasi. Isegi antud olukorras ei suuda ma lõdvaks lasta ennast. Ma pean ikka kinni pidama mingitest enda poolt kehtestatud normidest. Ma ei saa loobuda....ma ei saa alla anda, ma ei saa kõrvale panna....ma pean olema mina...isegi, kui minu sees on nii sügav kurbus, et mul on lausa füüsiliselt valus. Ja ma tean väga hästi, et see kurbus ongi minu sees, sest ma ei lase seda välja...see lihtsalt koguneb ja koguneb ja koguneb....kuni ükskord....ma ei tea...mina, oma ülivõimsa kujutlusvõime juures, ei suuda ette kujutada, mis siis juhtuda võib. Sest noh....okey, ma olen paar päeva olnud suht katki ja masetsenud...aga seda on tähele pannud üsna vähesed inimesed....ainult need, kellel ma lasen seda näha. Suurem osa minu suhtlusringkonnast arvab täitsa tõsiselt edasi, et ma olengi üks suur rõõmurull 24/7. Sest ma lasen neil seda uskuda, sest ma tahan, et nad usuks seda...sest see on kergem...sest see on õige asi, mida teha. Sellepärast ma ka vihkan endast rääkimist...sest siis ma pean valima väga hoolikalt igat, kui viimast silpi, igat pausi, igat žesti...ja ma teen seda kõike, päevast-päevasse. Kunagi ammu-ammu lugesin välja sellise huvitava küsimuse...et kui inimene teeskleb päevast-päevasse, et ta on keegi teine, kas siis ta lõpuks ei muutugi selleks, kelleks ta teeskleb olemist?....loomulikult oli see sõnastatud paremini, aga point on sama.....päris pikalt arvasin, et asi ongi nii....sest ühel hetkel inimene hakkabki uskuma enda valesi...kui piisavalt kaua sisestada endale, et oled oinas...siis lõpuks hakkadki pusklema inimesi. Sest meie ajud on loodud küsitlema kõike. Paljud meist loobuvad sellest pealisülesandest ja elavad oma elu ilusates valedes. Mina tegin suure vea ja hakkas kraapima seda müüri, mille taha oli tõde peidetud...see ei ole hea mõte, seda ei tasu teha....Kui elu tundub ilus...siis nautige seda, ärge küsitlege, miks ta ilus on. Kui te olete endaga rahul, siis olgegi, ärge küsitlega, miks te rahul olete. Ma tean, et ma olen väga depressiivne inimene...ma tean seda väga hästi...aga õige mitu aastat suutsin ma ennast uskuma panna, et tegelikult ma ei ole seda, et tegelikult ma olengi see sama rõõmurull...ehk siis uskusin seda, mida ma teistele valetasin...mida ma ikka veel valetan...ja mdia ma arvatavasti jäängi valetama. Kuigi noh...nüüdseks olen ma suutnud luua mitu tasandit...ja mõni üksik saab lausa näha natukene tõelisemat mina...kuid täitsa tõelist....seda ei näe keegi...ja arvatavasti ei näe ka kunagi. Jaa muidugi ma mõistan, et minul on tegelikult "esimese maailma probleemid". Aga tegelikult pole mina süüdi selles, et ma olen suutnud saada hariduse ja piisavalt palju mõistust ja, et ma ei pea muretsema igapäevaselt esmaste vajaduste pärast. Ma olen päris kindel, et kui kõikidele kolmanda maailma lastele tagada kõik algsed vajadused..siis suht pea targemad neist hakkavad ka küsitlema enda eksistentsist ja selle eesmärgist, vajadusest....olemusest endast. Sest see lihtsalt on inimese loomuses...võiks öelda, et see on evolutsiooni üks kõrvale põigetest. Kui vähem intellektuaalsetel persoonidel on pealisülesandeks reproduktsioon...siis nende targematel liigi kaaslastel on eksistentsi küsimuse lahendamine...ega ilmaasjata seda kutsuta igavanaks küsimuseks...mõnikord suisa esimeseks küsimuseks. Ma tean, et mina pole see, kes teeb lööva avastuse selles küsimuses....ma tean seda...ma leppinud sellega...ja võtnud endale ülesandeks välja mõelda, mis on minu ülessane...mida ma tahan elult või mida elu tahab minult...ja ma ei tea, mida ma tahan...ma ei suuda enam eristada mida tahab ühiskond ja mida mina...mu elus on üks suurepärane tüdruk....lihtsalt imeline...tark ja kena ja hakkaja....ma jumaldan teda...ja ma olen õnnelik, kui ma olen temaga...ma olen siiralt õnnelik...ma saan olla temaga mina...sest ta toob kõik hea minust välja...ma tean, et ma ei vääri teda, sest ta on tõesti liiga hea....ja ometi pean ma nuputama...kas see on see, mida ma tahan...kas ma tõesti tahan olla see inimene....luua pere, käia tööl...Sest iga nüüd ja siis käib mul peas mõte, et see pole mina...et ma pole sellesk loodud. Ma tean, et ma suudaks kohaneda ja õppida ja käituda just nii nagu vaja......Oeh....ma tean, et ma tulin siia kirjutama sellest, mis mind vaevab....aga kuskil keskel triivisin ma sellest eemale ja....jah....anyhow...kallid inimesed...ärge muretsega minu pärast...see ei ole teile kasulik ja mul ebamugav...ma üritan toime tulla endaga...ma teen seda nii või naa...ja kui ma ei saa hakkama siis teie muretsemine ei aita mind nii või naa...aga aitäh hoolimast

When God is gone and the Devil takes hold, who will have mercy on your soul

Pole päris ammu midagi kirjutanud, pole eriti aega olnud ja ka viitsimisest on suht vajaka jäänud....see selleks, mõtlesin kasutada ka vahelduseks eesti keelt, muidu läheb teine täitsa meelest ära ja mõnele võib jääda mulje justkui mulle ei meeldiks eesti keel. Loomulikult mulle meeldib eesti keel, lihtsalt vahepeal on võõras keeles mõtlemine/kirjutamine kuidagi vabastavam ja lihtsam, nagu mure kurtmine võõrale.....kuigi sellest fenomenist ma pole kunagi aru saanud...
Mõtlesin kohe millest kirjutada, sest tuli selline tahtmine peale...nagu vahel ikka tuleb, et tahaks midagi teha, aga ei tea mida või tahaks midagi süüa, aga ei tea mida või kuhugi minna, aga ei tea kuhu. Vot minulgi selline soov, et tahaks kirjutada, aga otseselt ei tea mida, aga õnneks tuli meelde üks selline...kas just mõte, aga mõtte algus...
Nimelt ükspäev bussijaamas seistes oodates bussi märkasin ühti mehi bussijaamas, õigemini bussijaama ees. Nad olid seal ja jõid õlut ja tundusid olevat eluga rahul. Vaatasin neid ja mõtlesin üldse muudest asjadest, ei mäleta isegi millest, see pole oluline. Ühel hetkel tuli bussijuht ja lasi meid bussi, ma jätkasin bussiaknast nende poole vaatama, kuskilt kaugelt hakkas tekkima küsimus, milles peitub õnn? Noh, kindlasti on igalühel oma arusaamine õnnest, oma õnne konseptsioon, kuid neid mehi vaadates....nad olid suhteliselt korralikes riietes, neil olid puhtad teksad, soojad paksud joped ja soojad saapad, nad jõid väga ahnelt õlut, nad tiirlesid selle pudli ümber nagu kotkad ümber sureva looma, oodates, millal saaks noka värskesse lihasse lüüa...nad jõid seda ka kuidagi loomalikult, see voolas neile igalepoole....ma mõtlesin, et kuidas neil riided puhtad tunduvad, kui nad päevast päevasse nendele õlut kallavad...ja ma tean, et nende käitumine ei muutu, olen neid ennegi seal samas näinud, alati ringis, alati õllepudeliga, alati õnnelikena. Ühel oli põues veel viingi peidus, vahepeal võttis sealt lonksu, kui teised ei vaadanud teda. Mina muudkui mõtlesin....kust nad raha saavad?....kus nad habet ajavad?...kus nad riideid pesevad?....kas neil on kodu?...nad ei olnud asotsiaalide moodi, kuid kas neil oli kodu....koht, kus keegi neid ootab ja muretseb nende pärast...kindlasti neil oli koht, kus ööbida...aga kodu...ei tea.
Vaatasin neid ja mõtlesin, kas nad tõesti ei tahagi elult midagi rohkemat, kas nende jaoks on piisav üks õlle enne lõunat, et olla ülejäänud päev õnnelik. Tundus küll nii, tundus, et nad ei tahaks enda elus midagi muuta, tundus justkui nad elaks oma unistust. Muidugi mõnes mõttes ma saan nendest aru, neil puuduvad suhteliselt vastutused(kui mitte täielikult) ja kõik mured saab alati riputada viinakuradi kaela, olgugi, et see on ajutine....samas, kui kaines olekut on vähe, on ka neid muresi vähe, pudeliümber võib saatusekaaslasele ka kurta oma muresi, ehk tehakse isegi nalja nende üle, hommikul tekib mure, kuidas pead parandada ja siis minnakse sujuvalt uuele ringile.
Budismi kohaselt(väga üldistatult) saab inimene õnnelikuks, kui ta oma egost loobub(mitte ainult, aga sellest ehk mõni teine kord). Kui inimest ei huvita, mida teised ümberringi arvavad, kui teda ei huvita, et ta haiseb õlle järgi hommikul juba, kui teda ei huvita mitte miski peale lonksu alkoholi...võib vist oletada, et tema ego ei ole just teab, mis kõrge...kuigi samas joobes inimesed kipuvad arvama, et nemad on maailma kuningad....ehk sellepärast neil kainenedes muutubki olemine nii halvaks?
Anyhow, mul hakkas siis huvitav, kas nad on tõesti täiesti loobunud üritamast, kas nad on loobunud unistamas, kas nad ei taha endale kodu, hooliva naisega, lõbusate ja tublide lastega, hästi tasustavad töökohta ja mugavat autot. Kas tõesti nende elus on juhtunud midagi niivõrd masendavat, et nad on loobunud isegi unistamisest, et nendest on kadunud igavene soov võidelda parema elu nimel?

BANG! *monkey sounds* "Honey I'm home!

Alustasin selle blogiga tegelikult ju, et kirjutada enda mõtteid, või siiski pigem abiks mõtlemisele. Kirjalikult mõeldes jõuab siiski reeglina mingigile järeldusele, kuid mitte alati. Mõnikord võib sattuda veelgi suuremasse segadusse ja tekitada endale tuhenadeid uusi küsimusi. Filosoofia õpetab meile, et küsimused on head asjad, tänu nendele me mõtleme ja areneb intelektuaalselt edasi, kuid ometigi küsimused, kui sellised lihtinimesi ei rahulda, tahetakse siiski rohkem vastuseid.
Sain siis lõpuks blogile ka pealkirja pandud "God is a social reflex"(Jumal on sotsiaalne refleks). Selle on öelnud vene teadlane Pavlov, kes vabal ajal piinas koeri. Ta ei teinud seda muidugi lihtsalt lõbust, vaid siiski teaduslikul eesmärgil...vähemalt ma siiralt loodan nii. Anyhow...mind jäi kuidagi kummitama see lause...Jumal on sotsiaalne refleks....Sest tegelikult ju nii ongi. Inimese loomuses on millesegi uskuda, lastena me usume oma vanemaid, kui nad väidaks, et kõik linnud muutuvad öösiti draakoniteks ja jahivad lennukeid, me usuks seda, me istuks öö läbi üleval, et seda näha, kuigi suuremaks saades me mõistaks, et see on täielik nonsenss. Koolis me usume õpetajaid, kuigi seal meid õpetatakse küsitlema kõike, kuigi tundub, et paljud unustavad selle. Loetakse lehest, et 21 detsember 2012 tuleb maailma lõpp, sest maiad ennustasid nii, ja usutakse seda, võetakse seda täitsa tõsiselt. Alles hiljuti üks noormees näitas Justin Bieberi kalendrit, mis lõppeb 30. detsembriga...mitte 31. vaid just 30. , sellest võiks järeldada, et maailmalõpp tuleb hoopis 30. detsembil 2012, sest siis saab see kalender läbi. Ülikoolis õpetatakse meid veelgi rohkem küsitlema kõike ja siis meid lastakse suurde, laia maailma, kus me peaksime teoreetiliselt ise hakkama saama, kus me peaksime ise oma tarkust uuendama ja parandama ja täiendama, paljud seda teevad on muidugi juba teine teema. Ja see ongi koht, kus tekib inimesel olukord, kui pole kedagi uskuda, pole kedagi, kes suudaks kõike ära põhjendada, pole kedagi, kes ütleks miks on asjad just nii, mitte teistpidi. Loomulikult paljud pöörduvad siis usu poole, olgu selleks siis islami usk, kristlus, hinduism, budism, zenism, judaism jne. Ma muidugi mõistan neid inimesi, sest teaduslik teooria pole ka nii võrd usutav...nagu ütles Dylan Moran: "BANG! *monkey sounds* "Honey I'm home!..It’s much more interesting if you reverse the order. "(Pauh! *ahvi häälitsused* "Kallis, ma olen kodus!" See on palju huvitavam, kui muuta järjekorda). ...Muidugi on siis ka neid, kes kasutavad "Pascali kihlvedu" ehk siis, kui Jumalat ei ole olemas, siis temasse uskumine ei ole nii suur kahju, kui teda mitte uskuda ja ta oleks olemas. Ma olen päris kindel, et ta pidas silmas siin kristlust, aga mõne teise usuga oleks kahju näiteks palju suurem. Samuti Jumalasse uskumine peab siiras olema Piibli järgi, ehks siis teoreetilsielt see teooria ei tohiks töödata.
Väidetavalt on kõige rohkem usklike füüsikute seas, mis tundub uskumatu...vähemalt minule. Aga põhjenduseks tuuakse selle, et kui bioloogid avastavad midagi ja nad ei oska seda seletada, siis nad annavad selle ülesande keemikutele ja reeglina nemad suudavad selle avastuse lahti seletada, kui nüüd aga keemikud midagi avastavad ja ei oska seda seletada, annavad nad selle edasi füüsikutele, kes reeglina ka leiavad seletuse sellele, nüüd kui füüsikud avastavad midagi ja nad ei oska seda seletada, siis neil pole enam kellelegi seda edasi deligeerida, siis muud ei jäägi üle, kui öelda, et see on Jumala loodud.
Mina isiklikult ei välista Jumala, kui sellise eksistentsi, kuid ma ei usu kristliku Jumalat. Mis ei tähenda, et ma usuks mingi teise religiooni Jumalat, vaid pigem ma usun, et on olemas mingi edasi arenenum eksistents. Ma ei saa võtta suuremat osa maailmareligioone tõsiselt. Ma ei saa võtta kristlust tõsiselt, kui kirikute kõrvale paigaldatakse piksevardaid...see tähendab, et usutakse, et Jumal hävitab talle loodud pühakoda...ilmselgelt talle ei meeldi see pühakoda siis. Ma ei saa tõsiselt võtta islamit, kui suurem osa uskujatest ei tea ise ka, mida nad usuvad, pühasõda ei tohiks alustada nii kergekäeliselt, nagu äärmuslased seda tegid. Kui siiani vaieldakse, kas ikka paradiisis saab 72 neitsit(viimati pakuti, et neitsi asemel võib olla rosinat). Ma ei saa tõsiselt võtta Jehoova tunnistajaid, kui nad väitsid mulle, et esimene piibel oli kirjutatud ladina keeles. Ma ei saa tõsiselt võtta budismi, kui nii paljud liituvad sellega lihtsalt moe pärast. Ma ei saa võtta tõsiselt judaismi, kui nad väidavad, et siga on kõige mustem loom maailmas(küsiga ükskõik, millise zooloogi käest, siga on üks puhtamaid loomi). Ja muidugi kui süvendeda kristluse enda sisse ja arutada neid tuhandeid uske, milleks see jaguneb, kus kõik usuvad ühte ja seda sama Jumalat ja tunnistavad Jeesust, kui prohvetit, aga vaidlevad vastu sellele, mida Jumal tahab, et me teeks. Kõige geniaalsem vahe vast on katoliiklastel ja protestantidel, ainuke vahe nendel kahel usul, on mitu peatükki peaks olema piiblis. viimased väidavad, et neid peatükke on 2 vähem.
Muidugi peaks vist mainima, et see ei ole mõeldud kellelegi solvanguna, vaid see kõik on lihtsalt minu arvamus, kui kellelgi on tunne, et see on kuidagi antireligioone, siis see on sellepärast, et see ongi nii.
Lõpetuseks minu lemmik koht Piiblist. Jumal lõi Aadama ja Eva, nad olid ainukesed inimesed Maa peal. Nad said kolm poega, kes suureks kasvades läksid lähimasse külla naist võtma.