Esimene Peatükk: Must Uni

Ümberringi olid klaasikillud, nad olid õhus, kuid ei kukkunud alla. Aeg just, kui oli seisma jäänud. Matt oli nende keskel. Ta oli õhus tuhandete, kui mitte miljonite klaasikildude keskel. Ta üritas mõelda, kuidas ta oli jõudnud selleni, kuid see mõte hajus üpris kiiresti, kui talle jõudis kohale, et ta ei kuku alla, vaid ripub õhus. Ta nägi enda kõrval paari kuuli. Matt oli 47 korruselt paiskunud läbi akna, ta ei teadnud, kas see oli tema enda valik või olid mingid kurjad jõud ta sealt välja visanud. Mida rohkem ta üritas sellele mõelda, seda hägusemaks kõik muutus. Ilusast sinisest taevast oli saanud tume pilvede kogu, mõnusast pärastlõunasest ilmast, tugev vihm. Enne selgelt nähtav maapind oli nüüdseks lihtsalt üks lõppmatu must auk. Paanika haaras ta endi küüsi. Vihm hakkas vaikselt alla kukkuma, klaasid järgnesid vihmale, kuulid liikusid mööda oma trajektoori edasi. Matt tundis lõpuks väikseid lõikeid enda kehal, mis olid tekitatud klaasikildude poolt. Vihmapiisad kiirenesid veelgi, Matt tundis kuidas ta kukub alla. Paanika segunes hirmuga. Õhus hõljumine oli muutunud kiireks alla laskumiseks. Ta tundis, kuidas tuul temast mööda vuhiseb. Lõpuks ta tundis maapinda enda all. Matt võpatas oma voodis üles, tuba oli pime. Ta kompas pimedas tule põlema ja tõusis voodile istuma. See unenägu painas teda päris tihti, vahel ta kahtles, kas see üldse oli unenägu. "Peale surma võib aju elada kuni viis minutit. Aeg hakkab aeglasemalt liikuma ja inimene näeb reeglina terve enda elu uuesti" pomises ta pea käte vahel."6:00" näitas kell, väljas oli hämar pilvede tõttu. Matt alustas kõik oma hommikud enamjaolt ühte moodi. Tal oli harjumus jäänud veel sõjaväest, kus nad pidid iga hommiku tegema kuldse 50. See koosnes kätekõverdustest, kõhulihastest, lõua tõstetest, hüppenöörist ja jooksust. Harjutused tehtud, nööris ta kinni oma tossud ja suundus välja, kus ta pidi jooksma vähemalt 50 minutit. Väljas oli kergelt jahe. Matt nautis inimtühju tänavaid. Ta elas küll suurlinnas, kuid tema linnaosas oli reeglina 6-7 vahel hommikul tänavad päris tühjad, tänavatel olid vaid koristajad ja mõned inimesed, kes jalutasid koertega. Tema rutiine jooksurada läbis umbes poolel teel parki. See oli tiheda lehestiku tõttu veelgi pimedam ja lambid töötasid üle ühe. Matt oli läbinud piisavalt palju erinevaid treeninguid ja kursuseid, et hakkama saada peaaegu ükskõik, mis olukorraga, mida see park võis talle pakkuda. Sellistes olukordades käis tal alati peas ühe vana instruktori sõnad: "Parim konflikt on see, mida suudeti vältida". Ta teadis seda hästi, kuid siiski otsustas ta minna läbi pargi. Pargi tee oli üpriski käänuline ja parajate tõusude ja langustega. Linnaelanikud käis läbi pargi üpriski harva. Kurvist väljudes nägi Matt eemal üht musta kuju seismas, ta oli ühe pimeda laterna all, mistõttu ta tundus justkui vari olevat. Lähemale jõudes arvas Matt on tegemist on noorukiga, kes oli näoga lambi poole ja üle pea oli tõmmatud kapuuts. Kui Matt oli jõudnud noorukile üpriski lähedale, keeras nooruk ennast järsult ümber. Matt ei näinud ta nägu, kuid ta nägi kahte punast silma, kest musta kogu, kus oleks pidanud paistma nägu. Matt võttis koheselt hoogu maha, ta tundis kuidas need punased silmad justkui puurivad läbi tema. Ta üritas meenutada, kas äkki on tekkinud "turule" mõni uus narkootikum, millel oleks taoline effekt, kuid ta ei suutnud ühtegi meenutada. Mõttes välja tulles ja noorukit uuesti vaadates avastas ta, et nooruk liigub tema poole ebainimlikul kiirusel. Matt jäi koheselt seisma. Tema äkkseiskumisest tekkis kruusasel teekattel tolmu tossude ümber. Noorukist oli saanud must, sööstiv, vari, mis liikus otse suunas Matti poole. Matt oli koheselt ründeks valmis, ta ei pidanud isegi sellele mõtlema, see oli tema jaoks justkui refleks. Pilve tagant tuli välja päike ja moodustas ühe valgusviha Matt'i ette. Nooruk haihtus jõudes selle valguseni. Kõik, mis temast järgi jäi oli kerge must pilv, mis kadus mõne sekundiga õhku ära. Matt tundis külma õhku, mis oli sellest noorukist jäänud. Ta oli segaduses, ta ei teadnud mida teha. Ta seisis keset parki ründevalmis olekus...kuid tal polnud keda rünnata, tal polnud kelle eest ennast kaitsa. Ta vaatas paaniliselt ringi, kuid ta ei näinud kedagi.....