Teine Peatükk: Jooks Pargis

...Matt seisis liikumatult üks veerand tundi. See oli tema jaoks totaalselt uus kogemus. Liikuma hakkas ta, kui külm õhk tema ümbert ära kadus. Ta sööstis kohapealt minema, lihtsalt jooksis, ta ei mõelnud kuhu, lihtsalt teadis, et peab sealt minema saama ja seda võimalikult kiiresti. Lähenedes pargi servale tulid pilved tagasi ja taas kisus ümbruse kõik pimedaks. Matt'il oli väljapääs juba silme ees, ta tundis hinges kergendust. Üks silmapilk hiljem oli selle tee lõpus taas must vari. Matt tundis, kuidas veri tema soontes hakkas jälle kiiremini voolama, ta tundis kurdistavat vilet kõrvus. Ta oli iseenda peale vihane, sest tema endi pilgus polnud ta inimene, kes satub paanikasse, kuid ta ei saanud sinna midagi parata. See polnud justkui tema enda teha, need punased silmad musta kogu sees sööbisid tema sisse, ta tundis külma õhku enda ümber taas. Külma õhku, mis oli täis hirmu. Külma õhku, mis pani iga tema raku kehas tundma hädaohtu. Matt peatus jällegi järsult, ta üritas võtta asja loogiliselt, meenutada minevikust mingit olukorda, mis võiks tulla talle kasuks. Ta ei suutnud leida ühtegi. Iga pilgutusega oli must kogu talle märgatavalt lähemal. See liikus kiiremini, kui ükski asi, mida Matt oli elus näinud. Must kogu seisis tema ees, Matt oli tardunud, ta ei teadnud, mida teha. Tal käis peas tuhandeid mõtteid, tuhandeid lõike elust, asjadest, mida ta oli eales näinud. Ta tegi sügava hingetõmbe. "Mi...mi...mis sa oled?" kokutas ta lõpuks välja. Mustus tema ees kallutas oma pea veidi vasakule. Matt uuris seda väga tähelepanelikult. See oli inimese kehakujuga, tal paistsid seljas olevat riided, kuid samas polnud näha ühtegi joont, ta koosnes hägusest kontuurist. See polnud otseselt vari, kuid see polnud ka inimene, Matt'ile meenutas see kõigerohkem suitsu, see oli just, kui tihe tume suits inimese kujuga, millel olid punased silmad ja mis tekitas hirmu lihtsalt oma kohalolekuga. Matt tegi paar ettevaatlikut sammu tagasi, pilku pööramata mustalt suitsult. Suht pea tekkis tal lootus, et ta saabki rahulikult taganeda ja lahkuda sealt, kui äkki ta kuulis kõige kurja kuulutavamat karjet ja kogu hakkas liikuma tema suunas. Matt nägi esimest korda seda liikumas inimese moodi. Matt keeras ringi ja jooksis nii kiiresti, kui suutis tagasi. Peale paari kurvi hakkas see maha jääma ja Matt tundis juba kergendust, kuid kui ta pilgu enda ette tõstis nägi ta seda kuju enda taas enda ees. Matt üritas jälle järsult seisma jääda, kuid libises ja kukkus istuli maha. Kuju oli vähem, kui sekundiga Matti ees, tal oli käes kirves, mida ta hoidis kahe käega. Ta tõstis selle kirve kõrgele Matti kohale. Enne, kui ta jõudis selle alla tagasi tuua, tuli taaskord välja päike ja paistis oma kiirtega mustale kogule peale, mis järel ta kadus koheselt. Matt see kord enam seisma ei jäänud, ta teadis, et tal on vaja jõuda võimalikult kiiresti sealt pragist välja. Tema õnneks oli päike väljas nüüd pikemalt ja ta jõudis enda koduni. Uksest sisse saades pani ta selle kiiresti lukku ja istus ukse ette maha, seljaga uksele toetudes. Tal oli peas miljoneid küsimusi. "Mis see oli? Mida see temast tahtis? Kas see on ainult pargis? Miks ta päikest kartis?.....