Otsustasin, et vahelduseks võiks ise ka kirjutada midagi, mitte ainult panna üles huvitavaid asju netist, videosi ja pilte ja üldse igasugu jama.
Viimasel ajal kuidagi nii palju juhtunud, palju muutunud ja palju avastanud. Üle päris pika pika aja tunnen, et olen tõsiselt väsinud...tunnen, et ei viitsi enam kohe üldse ennast liigutada, ometi sunnin ennast siiski liigutama ja käituma nagu kõik oleks endine...nagu oleksin endiselt puhanud ja värske ja rahul kõigega. Ei....nii masendavalt ei tohi alustada...peab midagi rõõmsamat kirjutama...
Kõige suurem uudis on vast see, et ma olen nüüd korteri omanik...enam ei üüri Tallinnas korterit. Mõnes mõttes on muidugi kahju vanast üüri-korterist...oli täpselt Viru Keskuse juures ja TLÜ vahel...kõik oli nii mõnusalt lähedal...CCPlaza ka veel....korter ise oli küll ilus ja puha...aga vajas juba vaikselt remonti, ja mina loomulikult ei saanud seda teha, sest see polnud minu korter....migni mõtlemise värk, mida ma ei oska hästi seletada. Nüüd aga olen Kristiine juures....ei meeldi see pood mulle, kohe üldse ei istu. Ma ei leia sealt midagi ja ekslen kahtlaselt....vahepeal turvamehed hakkavad mind jällitama, siis peidan ennast riiulite vahele ja mängin nendenga peitust...et neil ka ikka tööpäev lõbusam oleks. Keegi ei mõtle vaestele turvameestele, kes peavad päev läbi vaatama, kuidas inimesed shoppavad...enam-vähem sama lõbus kui vaadata, kuidas värv kuivab. Anyhow, uue korteriga päris rahul, maja ise näeb välja nagu teda poleks esimesest maailmasõjast saati remonditud...ja trepikoda haiseb keldri järgi...kuid korter on ilus, soe, hubane, armas...minu oma. Vaikselt olen mööblit ka sinna sisse saanud ja remontinud seda ka veidi(pooled asjad olen ka ise ära lõhkunud, aga see selleks).
Selle korteriga olid päris suured jamad, mingi kena-neiu-üürnik oli sees, kes ei tahnud kuidagi välja kolida ja omanik ei tahnud müüa, kui kena-neiu-üürnik sealt välja peab kolima...kuid lõpuks see kena-neiu-üürnik vihastas isegi müüja välja ja korter müüdi siiski ära...siis oli jama diivaniga....ja jamad vana korteri ära andmisega(raha asjus). Kogu selle jamaga läks üle kolme kuu....kolm kuud jutti pidevat närvisöömist ja juriidikat....ma olen õnnelik, et juurasse ei läinud. Kuigi ma mõistan seda ja tunnen ennast mingil määral isegi koduselt selle kõige seas, kuid siiski ei jaksaks seal päevast päeva olla...oleks sama nagu nagu mataga, ma küll oskan arvutada ja suudan päris keerulisi ülesandeid lahendada, kuid läheks hulluks, kui peaks seda päevast-päeva tegema.
Lisaks sellele olen ülikoolis endiselt. Enam küll mitte sotsioloogias vaid pedagoogikas. Seltskond on meil lahe, nalja saab palju ja inimesed sõbralikud...enam-vähem. Eriala vahetusega suht rahul, kuigi ma mõistan, et sotsioloog kõlab palju lahedamalt ja noh, ala on ise ka päris lahe, aga tegelik töö on igav....sotsioloog on põgimõtteliselt ülemõtlev statistik. Hetkel loodan saada ühiskonna ja ajaloo õpetajaks...või noh, loodan seda haridust saada, mida ma teha tahan, pole veel päris kindel.
Hakkasin autokoolis ka edasi käima. Vahepeal on tehtud seal mln muudatust ja mul tuli mln tundi juurde....vahetasin instruktroi ka ära...igat rahul sellegagi. Selline noorem noormees, kes meenutab rohkem sellist...sõpra, kui instruktorit. Viskab vahepeal kilde ja lollitab, aga samas suudab hästi seletada kõike....kui ma vaid aru saaks, mida ta seletab. Aga noh, kiidab mind, et sõit enam-vähem selge...järelikult pole hullu.
See kõik ja nii mõnigi inimene veel on muutnud mu väsinuks....kurnatuks...elujõuetuks, kuigi ma igati rahul, et raske töö toob vaikselt vilja, kuid ilmselgelt pole ma loodud raske töö jaoks. Sest kohe vägisi ei viitsi enam..tahaks paar päeva lihtsalt ära olla, kõigest ja kõigist eemal....ja siis tahaks tagasi tulla ja näha kalleid inimesi ja nendega aega veeta ja peale seda ehk suudaks jälle edasi töötada...aga ei, ei saa seda endale lubada....terve kuu on õppesõidud ja eksamid läbisegi, ja peale seda hakkavad loengud jälle ja kõige selle juures pean suutma veel korteri koduks teha. Ja loomulikult ei tahaks ma ka inimestega suhtlemist lõpetada....poleks minu moodi lihtsalt. Seega arvatavasti millalgi lähitulevikus oodata aega, kui tuleb silme ette üks suur "Fuck it!" jälle ja saadan kõik pikalt...the storm is coming....and if you will not be there after the storm I will be a broken man...
No comments:
Post a Comment