Selleks, et näha, mis meie elus toimub, peame me sageli tegelikult minema kaugemale ja uurima endi elu taamalt. Selleks, et aru saada kuhu me pürgime või mida me üritame saavutada, peame me seisma jääma ja arutama, kas see kõik on ikka meie soov või on see lihtsalt migni ühiskondlik nõue, mis meile on külge jäänud. Samuti on hästi paljudele oluline veenduda, et tema soovid ei kuuluks tabude alla ja loomulikult leidub inimesi, kes nimme tahavad just tabu-tsoonis elada. Kuid reeglina on siiski aktiivsel inimesel mingigi siht silme ees, mingi eesmärk, kuhu poole minna.
Kui nüüd tagasi tulla alguse juurde...mis pole eriti kaugel tegeliklut, siis eemalt vaatamisel võiks tuua paralleele ka millegi kaotamist. Ehk siis me ei hinda asju, kuni meil neid enam pole. Me ei hinda inimesi, kuni neid enam pole meie lähedal. Me võtame kõike iseenesest mõistetavakas ja ei võta sekunditki selleks, et seda kõike hinnata. Kui satume idülillisse mulli, siis arvame, et see kestab igavesti. Me ei mõtle nõeltele, mis võivad varitseda meid nurga taga ja purustada meie kogu harmoonilise eksistentsi. Muidugi ma ei väida, et tuleks keskenduda ainult heade asjade hindamisele ja lõpetada nende nautimine, muidugi mitte...see oleks liiga masohhistlik lihtsalt.
Samas muidugi ei tohiks meeleheitlikult püüelda mingi harmooniani....vaid pigem peaks suutma leida harmooniat sellest, mis on. Ma täiesti nõus, et seda tunduvalt kergem öelda, kui teha ja, kui nüüd aus olla, siis mul pole isegi õrna aimu, kuidas seda võiks saavutada....aga teoorias peaks nii olema. Teoorias ei peaks püüdlema kahekordse maamaja poole, millel on valge aed ümber, ajas jookseb koer ja on vaikselt tunda värseklt küpsetatud koogi lõhna armsama poolt....vaid pigem peaksime me leidma õnne sellest, mis meil on, sest paljudel pole sedagi. Ja muidugi ma ei vihja siin mingisugusele kahjurõõmu osale või suunale, vaid siiski lihtlabasele asjade hindamisele(kui tõesti keegi pole veel aru saanud).
No comments:
Post a Comment