Pole päris ammu midagi kirjutanud, pole eriti aega olnud ja ka viitsimisest on suht vajaka jäänud....see selleks, mõtlesin kasutada ka vahelduseks eesti keelt, muidu läheb teine täitsa meelest ära ja mõnele võib jääda mulje justkui mulle ei meeldiks eesti keel. Loomulikult mulle meeldib eesti keel, lihtsalt vahepeal on võõras keeles mõtlemine/kirjutamine kuidagi vabastavam ja lihtsam, nagu mure kurtmine võõrale.....kuigi sellest fenomenist ma pole kunagi aru saanud...
Mõtlesin kohe millest kirjutada, sest tuli selline tahtmine peale...nagu vahel ikka tuleb, et tahaks midagi teha, aga ei tea mida või tahaks midagi süüa, aga ei tea mida või kuhugi minna, aga ei tea kuhu. Vot minulgi selline soov, et tahaks kirjutada, aga otseselt ei tea mida, aga õnneks tuli meelde üks selline...kas just mõte, aga mõtte algus...
Nimelt ükspäev bussijaamas seistes oodates bussi märkasin ühti mehi bussijaamas, õigemini bussijaama ees. Nad olid seal ja jõid õlut ja tundusid olevat eluga rahul. Vaatasin neid ja mõtlesin üldse muudest asjadest, ei mäleta isegi millest, see pole oluline. Ühel hetkel tuli bussijuht ja lasi meid bussi, ma jätkasin bussiaknast nende poole vaatama, kuskilt kaugelt hakkas tekkima küsimus, milles peitub õnn? Noh, kindlasti on igalühel oma arusaamine õnnest, oma õnne konseptsioon, kuid neid mehi vaadates....nad olid suhteliselt korralikes riietes, neil olid puhtad teksad, soojad paksud joped ja soojad saapad, nad jõid väga ahnelt õlut, nad tiirlesid selle pudli ümber nagu kotkad ümber sureva looma, oodates, millal saaks noka värskesse lihasse lüüa...nad jõid seda ka kuidagi loomalikult, see voolas neile igalepoole....ma mõtlesin, et kuidas neil riided puhtad tunduvad, kui nad päevast päevasse nendele õlut kallavad...ja ma tean, et nende käitumine ei muutu, olen neid ennegi seal samas näinud, alati ringis, alati õllepudeliga, alati õnnelikena. Ühel oli põues veel viingi peidus, vahepeal võttis sealt lonksu, kui teised ei vaadanud teda. Mina muudkui mõtlesin....kust nad raha saavad?....kus nad habet ajavad?...kus nad riideid pesevad?....kas neil on kodu?...nad ei olnud asotsiaalide moodi, kuid kas neil oli kodu....koht, kus keegi neid ootab ja muretseb nende pärast...kindlasti neil oli koht, kus ööbida...aga kodu...ei tea.
Vaatasin neid ja mõtlesin, kas nad tõesti ei tahagi elult midagi rohkemat, kas nende jaoks on piisav üks õlle enne lõunat, et olla ülejäänud päev õnnelik. Tundus küll nii, tundus, et nad ei tahaks enda elus midagi muuta, tundus justkui nad elaks oma unistust. Muidugi mõnes mõttes ma saan nendest aru, neil puuduvad suhteliselt vastutused(kui mitte täielikult) ja kõik mured saab alati riputada viinakuradi kaela, olgugi, et see on ajutine....samas, kui kaines olekut on vähe, on ka neid muresi vähe, pudeliümber võib saatusekaaslasele ka kurta oma muresi, ehk tehakse isegi nalja nende üle, hommikul tekib mure, kuidas pead parandada ja siis minnakse sujuvalt uuele ringile.
Budismi kohaselt(väga üldistatult) saab inimene õnnelikuks, kui ta oma egost loobub(mitte ainult, aga sellest ehk mõni teine kord). Kui inimest ei huvita, mida teised ümberringi arvavad, kui teda ei huvita, et ta haiseb õlle järgi hommikul juba, kui teda ei huvita mitte miski peale lonksu alkoholi...võib vist oletada, et tema ego ei ole just teab, mis kõrge...kuigi samas joobes inimesed kipuvad arvama, et nemad on maailma kuningad....ehk sellepärast neil kainenedes muutubki olemine nii halvaks?
Anyhow, mul hakkas siis huvitav, kas nad on tõesti täiesti loobunud üritamast, kas nad on loobunud unistamas, kas nad ei taha endale kodu, hooliva naisega, lõbusate ja tublide lastega, hästi tasustavad töökohta ja mugavat autot. Kas tõesti nende elus on juhtunud midagi niivõrd masendavat, et nad on loobunud isegi unistamisest, et nendest on kadunud igavene soov võidelda parema elu nimel?
No comments:
Post a Comment