Your guitar's picking up strange sounds!

Selleks, et näha, mis meie elus toimub, peame me sageli tegelikult minema kaugemale ja uurima endi elu taamalt. Selleks, et aru saada kuhu me pürgime või mida me üritame saavutada, peame me seisma jääma ja arutama, kas see kõik on ikka meie soov või on see lihtsalt migni ühiskondlik nõue, mis meile on külge jäänud. Samuti on hästi paljudele oluline veenduda, et tema soovid ei kuuluks tabude alla ja loomulikult leidub inimesi, kes nimme tahavad just tabu-tsoonis elada. Kuid reeglina on siiski aktiivsel inimesel mingigi siht silme ees, mingi eesmärk, kuhu poole minna.
Kui nüüd tagasi tulla alguse juurde...mis pole eriti kaugel tegeliklut, siis eemalt vaatamisel võiks tuua paralleele ka millegi kaotamist. Ehk siis me ei hinda asju, kuni meil neid enam pole. Me ei hinda inimesi, kuni neid enam pole meie lähedal. Me võtame kõike iseenesest mõistetavakas ja ei võta sekunditki selleks, et seda kõike hinnata. Kui satume idülillisse mulli, siis arvame, et see kestab igavesti. Me ei mõtle nõeltele, mis võivad varitseda meid nurga taga ja purustada meie kogu harmoonilise eksistentsi. Muidugi ma ei väida, et tuleks keskenduda ainult heade asjade hindamisele ja lõpetada nende nautimine, muidugi mitte...see oleks liiga masohhistlik lihtsalt.
Samas muidugi ei tohiks meeleheitlikult püüelda mingi harmooniani....vaid pigem peaks suutma leida harmooniat sellest, mis on. Ma täiesti nõus, et seda tunduvalt kergem öelda, kui teha ja, kui nüüd aus olla, siis mul pole isegi õrna aimu, kuidas seda võiks saavutada....aga teoorias peaks nii olema. Teoorias ei peaks püüdlema kahekordse maamaja poole, millel on valge aed ümber, ajas jookseb koer ja on vaikselt tunda värseklt küpsetatud koogi lõhna armsama poolt....vaid pigem peaksime me leidma õnne sellest, mis meil on, sest paljudel pole sedagi. Ja muidugi ma ei vihja siin mingisugusele kahjurõõmu osale või suunale, vaid siiski lihtlabasele asjade hindamisele(kui tõesti keegi pole veel aru saanud).

I'm Jim Morrison, I'm Dead

Pole pikemalt jälle kirjutanud midagi....peamiselt ikka sellepärast, et ei suuda mõtteid koondada. Ehk siis teisisõnu on küll mõtteid palju, aga ühtegi pikemat mitte, kõik kuidagi sörgivad peast läbi ja läinud nad ongi. Ei jõua midagi kirja panna ja, kui jõuakski, siis ei oleks see eriti sisukas.
Endiselt võitlen masenduse ja väsimusega.....ma mingil tasandil isegi mõistan, et üks tekitab teist....aga kuidagi...pole tahtmist võidelda....kas alati peab võitlema? äkki võib vahel lihtsalt käega lüüa ja vaadata, kuhu asjad viivad?. Või peab ilmtingimata meil olema kontroll kõige üle 100% ajast? Mis siis juhtub, kui ükshetk pole enam kontrolli ja me oleme harjunud, et meil on alati, rõhutan ALATI, kontroll olnud. Siis arvatavasti ei oskaksi midagi teha enam. Kui inimene on alati harjunud käske täitma, siis ühel hetkel, kui ta on vaba, ei oskagi ta enam elada. Eks siis kontrolliga ole sama. Eks mingil määral ole see kaootilisus ka hea...kuigi ma hetkel ei suuda leida ühtegi head külge sellel...olen ma kindel, et nad on olemas.
Korteris plaanin remonti teha...või noh, põranda ära soojustada. Pole kindel, kas sellest väga palju saab olema, aga vähemalt kahju ei tohiks olla. Ja noh, see aitab mõtteid koondada muidugi.
Aga hetkel vist rohkem ei kirjutagi...kardan, et muidu tuleb kõik liiga kriitiline, või masendav...või mõlema segu.
Ehk vahepeal pressin veel mõne postituse endast välja, kui mitte, siis kirjutan alles, kui tõesti midagi peas liikuma hakkab või elus toimuma.

When God is gone and the Devil takes hold, who will have mercy on your soul

Pole päris ammu midagi kirjutanud, pole eriti aega olnud ja ka viitsimisest on suht vajaka jäänud....see selleks, mõtlesin kasutada ka vahelduseks eesti keelt, muidu läheb teine täitsa meelest ära ja mõnele võib jääda mulje justkui mulle ei meeldiks eesti keel. Loomulikult mulle meeldib eesti keel, lihtsalt vahepeal on võõras keeles mõtlemine/kirjutamine kuidagi vabastavam ja lihtsam, nagu mure kurtmine võõrale.....kuigi sellest fenomenist ma pole kunagi aru saanud...
Mõtlesin kohe millest kirjutada, sest tuli selline tahtmine peale...nagu vahel ikka tuleb, et tahaks midagi teha, aga ei tea mida või tahaks midagi süüa, aga ei tea mida või kuhugi minna, aga ei tea kuhu. Vot minulgi selline soov, et tahaks kirjutada, aga otseselt ei tea mida, aga õnneks tuli meelde üks selline...kas just mõte, aga mõtte algus...
Nimelt ükspäev bussijaamas seistes oodates bussi märkasin ühti mehi bussijaamas, õigemini bussijaama ees. Nad olid seal ja jõid õlut ja tundusid olevat eluga rahul. Vaatasin neid ja mõtlesin üldse muudest asjadest, ei mäleta isegi millest, see pole oluline. Ühel hetkel tuli bussijuht ja lasi meid bussi, ma jätkasin bussiaknast nende poole vaatama, kuskilt kaugelt hakkas tekkima küsimus, milles peitub õnn? Noh, kindlasti on igalühel oma arusaamine õnnest, oma õnne konseptsioon, kuid neid mehi vaadates....nad olid suhteliselt korralikes riietes, neil olid puhtad teksad, soojad paksud joped ja soojad saapad, nad jõid väga ahnelt õlut, nad tiirlesid selle pudli ümber nagu kotkad ümber sureva looma, oodates, millal saaks noka värskesse lihasse lüüa...nad jõid seda ka kuidagi loomalikult, see voolas neile igalepoole....ma mõtlesin, et kuidas neil riided puhtad tunduvad, kui nad päevast päevasse nendele õlut kallavad...ja ma tean, et nende käitumine ei muutu, olen neid ennegi seal samas näinud, alati ringis, alati õllepudeliga, alati õnnelikena. Ühel oli põues veel viingi peidus, vahepeal võttis sealt lonksu, kui teised ei vaadanud teda. Mina muudkui mõtlesin....kust nad raha saavad?....kus nad habet ajavad?...kus nad riideid pesevad?....kas neil on kodu?...nad ei olnud asotsiaalide moodi, kuid kas neil oli kodu....koht, kus keegi neid ootab ja muretseb nende pärast...kindlasti neil oli koht, kus ööbida...aga kodu...ei tea.
Vaatasin neid ja mõtlesin, kas nad tõesti ei tahagi elult midagi rohkemat, kas nende jaoks on piisav üks õlle enne lõunat, et olla ülejäänud päev õnnelik. Tundus küll nii, tundus, et nad ei tahaks enda elus midagi muuta, tundus justkui nad elaks oma unistust. Muidugi mõnes mõttes ma saan nendest aru, neil puuduvad suhteliselt vastutused(kui mitte täielikult) ja kõik mured saab alati riputada viinakuradi kaela, olgugi, et see on ajutine....samas, kui kaines olekut on vähe, on ka neid muresi vähe, pudeliümber võib saatusekaaslasele ka kurta oma muresi, ehk tehakse isegi nalja nende üle, hommikul tekib mure, kuidas pead parandada ja siis minnakse sujuvalt uuele ringile.
Budismi kohaselt(väga üldistatult) saab inimene õnnelikuks, kui ta oma egost loobub(mitte ainult, aga sellest ehk mõni teine kord). Kui inimest ei huvita, mida teised ümberringi arvavad, kui teda ei huvita, et ta haiseb õlle järgi hommikul juba, kui teda ei huvita mitte miski peale lonksu alkoholi...võib vist oletada, et tema ego ei ole just teab, mis kõrge...kuigi samas joobes inimesed kipuvad arvama, et nemad on maailma kuningad....ehk sellepärast neil kainenedes muutubki olemine nii halvaks?
Anyhow, mul hakkas siis huvitav, kas nad on tõesti täiesti loobunud üritamast, kas nad on loobunud unistamas, kas nad ei taha endale kodu, hooliva naisega, lõbusate ja tublide lastega, hästi tasustavad töökohta ja mugavat autot. Kas tõesti nende elus on juhtunud midagi niivõrd masendavat, et nad on loobunud isegi unistamisest, et nendest on kadunud igavene soov võidelda parema elu nimel?

BANG! *monkey sounds* "Honey I'm home!

Alustasin selle blogiga tegelikult ju, et kirjutada enda mõtteid, või siiski pigem abiks mõtlemisele. Kirjalikult mõeldes jõuab siiski reeglina mingigile järeldusele, kuid mitte alati. Mõnikord võib sattuda veelgi suuremasse segadusse ja tekitada endale tuhenadeid uusi küsimusi. Filosoofia õpetab meile, et küsimused on head asjad, tänu nendele me mõtleme ja areneb intelektuaalselt edasi, kuid ometigi küsimused, kui sellised lihtinimesi ei rahulda, tahetakse siiski rohkem vastuseid.
Sain siis lõpuks blogile ka pealkirja pandud "God is a social reflex"(Jumal on sotsiaalne refleks). Selle on öelnud vene teadlane Pavlov, kes vabal ajal piinas koeri. Ta ei teinud seda muidugi lihtsalt lõbust, vaid siiski teaduslikul eesmärgil...vähemalt ma siiralt loodan nii. Anyhow...mind jäi kuidagi kummitama see lause...Jumal on sotsiaalne refleks....Sest tegelikult ju nii ongi. Inimese loomuses on millesegi uskuda, lastena me usume oma vanemaid, kui nad väidaks, et kõik linnud muutuvad öösiti draakoniteks ja jahivad lennukeid, me usuks seda, me istuks öö läbi üleval, et seda näha, kuigi suuremaks saades me mõistaks, et see on täielik nonsenss. Koolis me usume õpetajaid, kuigi seal meid õpetatakse küsitlema kõike, kuigi tundub, et paljud unustavad selle. Loetakse lehest, et 21 detsember 2012 tuleb maailma lõpp, sest maiad ennustasid nii, ja usutakse seda, võetakse seda täitsa tõsiselt. Alles hiljuti üks noormees näitas Justin Bieberi kalendrit, mis lõppeb 30. detsembriga...mitte 31. vaid just 30. , sellest võiks järeldada, et maailmalõpp tuleb hoopis 30. detsembil 2012, sest siis saab see kalender läbi. Ülikoolis õpetatakse meid veelgi rohkem küsitlema kõike ja siis meid lastakse suurde, laia maailma, kus me peaksime teoreetiliselt ise hakkama saama, kus me peaksime ise oma tarkust uuendama ja parandama ja täiendama, paljud seda teevad on muidugi juba teine teema. Ja see ongi koht, kus tekib inimesel olukord, kui pole kedagi uskuda, pole kedagi, kes suudaks kõike ära põhjendada, pole kedagi, kes ütleks miks on asjad just nii, mitte teistpidi. Loomulikult paljud pöörduvad siis usu poole, olgu selleks siis islami usk, kristlus, hinduism, budism, zenism, judaism jne. Ma muidugi mõistan neid inimesi, sest teaduslik teooria pole ka nii võrd usutav...nagu ütles Dylan Moran: "BANG! *monkey sounds* "Honey I'm home!..It’s much more interesting if you reverse the order. "(Pauh! *ahvi häälitsused* "Kallis, ma olen kodus!" See on palju huvitavam, kui muuta järjekorda). ...Muidugi on siis ka neid, kes kasutavad "Pascali kihlvedu" ehk siis, kui Jumalat ei ole olemas, siis temasse uskumine ei ole nii suur kahju, kui teda mitte uskuda ja ta oleks olemas. Ma olen päris kindel, et ta pidas silmas siin kristlust, aga mõne teise usuga oleks kahju näiteks palju suurem. Samuti Jumalasse uskumine peab siiras olema Piibli järgi, ehks siis teoreetilsielt see teooria ei tohiks töödata.
Väidetavalt on kõige rohkem usklike füüsikute seas, mis tundub uskumatu...vähemalt minule. Aga põhjenduseks tuuakse selle, et kui bioloogid avastavad midagi ja nad ei oska seda seletada, siis nad annavad selle ülesande keemikutele ja reeglina nemad suudavad selle avastuse lahti seletada, kui nüüd aga keemikud midagi avastavad ja ei oska seda seletada, annavad nad selle edasi füüsikutele, kes reeglina ka leiavad seletuse sellele, nüüd kui füüsikud avastavad midagi ja nad ei oska seda seletada, siis neil pole enam kellelegi seda edasi deligeerida, siis muud ei jäägi üle, kui öelda, et see on Jumala loodud.
Mina isiklikult ei välista Jumala, kui sellise eksistentsi, kuid ma ei usu kristliku Jumalat. Mis ei tähenda, et ma usuks mingi teise religiooni Jumalat, vaid pigem ma usun, et on olemas mingi edasi arenenum eksistents. Ma ei saa võtta suuremat osa maailmareligioone tõsiselt. Ma ei saa võtta kristlust tõsiselt, kui kirikute kõrvale paigaldatakse piksevardaid...see tähendab, et usutakse, et Jumal hävitab talle loodud pühakoda...ilmselgelt talle ei meeldi see pühakoda siis. Ma ei saa tõsiselt võtta islamit, kui suurem osa uskujatest ei tea ise ka, mida nad usuvad, pühasõda ei tohiks alustada nii kergekäeliselt, nagu äärmuslased seda tegid. Kui siiani vaieldakse, kas ikka paradiisis saab 72 neitsit(viimati pakuti, et neitsi asemel võib olla rosinat). Ma ei saa tõsiselt võtta Jehoova tunnistajaid, kui nad väitsid mulle, et esimene piibel oli kirjutatud ladina keeles. Ma ei saa tõsiselt võtta budismi, kui nii paljud liituvad sellega lihtsalt moe pärast. Ma ei saa võtta tõsiselt judaismi, kui nad väidavad, et siga on kõige mustem loom maailmas(küsiga ükskõik, millise zooloogi käest, siga on üks puhtamaid loomi). Ja muidugi kui süvendeda kristluse enda sisse ja arutada neid tuhandeid uske, milleks see jaguneb, kus kõik usuvad ühte ja seda sama Jumalat ja tunnistavad Jeesust, kui prohvetit, aga vaidlevad vastu sellele, mida Jumal tahab, et me teeks. Kõige geniaalsem vahe vast on katoliiklastel ja protestantidel, ainuke vahe nendel kahel usul, on mitu peatükki peaks olema piiblis. viimased väidavad, et neid peatükke on 2 vähem.
Muidugi peaks vist mainima, et see ei ole mõeldud kellelegi solvanguna, vaid see kõik on lihtsalt minu arvamus, kui kellelgi on tunne, et see on kuidagi antireligioone, siis see on sellepärast, et see ongi nii.
Lõpetuseks minu lemmik koht Piiblist. Jumal lõi Aadama ja Eva, nad olid ainukesed inimesed Maa peal. Nad said kolm poega, kes suureks kasvades läksid lähimasse külla naist võtma.

Days go by and still I think of You

Niisiis....olen lõpuks 21....see kõlab nagu ma oleks seda oodanud, aga tegelikult see pole nii. See asi, millele ma väga suurt tähelepanu polegi osutanud, ainuke tähelepanu, mis sellele minu poolt on tulnud, on tingitud teistest, kes meenutasid mulle seda pidevalt. Siiani pole väga edukalt läinud, see uus vanuse number, algas juba halvava kõhuvaluga ja järgmiste päevadega tuli ka miljon vigastust enda kohmetusest ja tagatipuks oleks ükspäev veel MUPOlt trahvi ka saanud, sest sõitsin ilma piletita....mulle ei meeldi need wannabe ninja kilpkonnad siin Tallinnas...
Täna olen lausa tegelenud enamus päevast õppimisega. Nii kaua, kui loen asju, siis saan neist aru, aga ma päris kindel, et homsel eksamil ei oska ikkagist tuhkagi. Tuleb lihtsalt meelde, et ma lugesin midagi, kuskil kauges minevikus, aga mida ma lugesin....see jääb saladuseks.
Sünnipäeval tulin Tallinna, et ühe väga kalli inimesega kokku saada, aga Tallinna jõudes selgus, et Tema oli tegelikult Rakveres....ilmselgelt on saatus meie vastu, aga noh, mina hakkan saatusele vastu. Harjunud peaga seintest läbis jooksma.
Tegin täna veel suure nimekirja, mida kõike korterisse vaja veel......masendav ikka, palju asju tuli.
Autokool hakkab õnneks vaikselt otsa saama, kui ma õigesti arvutasin, siis on veel neli tundi jäänud ja neljas tund peaks olema eksam. Saaks lõpuks selle kaelast ära, oleks juba päris palju lihtsam :). Peale seda jääb muidu ARK, libedasõit ja auto leidmine...how hard can it be?
Ostsime sõbraga koos endale Call Of Duty: Modern Warfare 3 ükspäev, ja paar päeva hiljem avastasin selle pildi...tundub isegi õige olevat...või noh, ei paneks imestama eritiMis veel....hmmm...Olen leidnud ühe täiega laheda tüdruku, kellega saab öö läbi msn-nis rääkida ei millestki. Ja kes vahepeal väidab, et ma aitan tal õppida...enda arvates küll rohkem segan...aga mida mina ka tean?
Aga üldine seis on selline, et ma endiselt ei salli anatoomiat ja mul endiselt pole eriti vabaega. Ja kui uut tunniplaani vaadata, siis seda vaba aega eriti palju ei saagi tulevikus olema...ilmselgelt põhjus, et saada autokool veelgi rutem läbi.

What if the storm ends and I don't see you?

Otsustasin, et vahelduseks võiks ise ka kirjutada midagi, mitte ainult panna üles huvitavaid asju netist, videosi ja pilte ja üldse igasugu jama.
Viimasel ajal kuidagi nii palju juhtunud, palju muutunud ja palju avastanud. Üle päris pika pika aja tunnen, et olen tõsiselt väsinud...tunnen, et ei viitsi enam kohe üldse ennast liigutada, ometi sunnin ennast siiski liigutama ja käituma nagu kõik oleks endine...nagu oleksin endiselt puhanud ja värske ja rahul kõigega. Ei....nii masendavalt ei tohi alustada...peab midagi rõõmsamat kirjutama...
Kõige suurem uudis on vast see, et ma olen nüüd korteri omanik...enam ei üüri Tallinnas korterit. Mõnes mõttes on muidugi kahju vanast üüri-korterist...oli täpselt Viru Keskuse juures ja TLÜ vahel...kõik oli nii mõnusalt lähedal...CCPlaza ka veel....korter ise oli küll ilus ja puha...aga vajas juba vaikselt remonti, ja mina loomulikult ei saanud seda teha, sest see polnud minu korter....migni mõtlemise värk, mida ma ei oska hästi seletada. Nüüd aga olen Kristiine juures....ei meeldi see pood mulle, kohe üldse ei istu. Ma ei leia sealt midagi ja ekslen kahtlaselt....vahepeal turvamehed hakkavad mind jällitama, siis peidan ennast riiulite vahele ja mängin nendenga peitust...et neil ka ikka tööpäev lõbusam oleks. Keegi ei mõtle vaestele turvameestele, kes peavad päev läbi vaatama, kuidas inimesed shoppavad...enam-vähem sama lõbus kui vaadata, kuidas värv kuivab. Anyhow, uue korteriga päris rahul, maja ise näeb välja nagu teda poleks esimesest maailmasõjast saati remonditud...ja trepikoda haiseb keldri järgi...kuid korter on ilus, soe, hubane, armas...minu oma. Vaikselt olen mööblit ka sinna sisse saanud ja remontinud seda ka veidi(pooled asjad olen ka ise ära lõhkunud, aga see selleks).
Selle korteriga olid päris suured jamad, mingi kena-neiu-üürnik oli sees, kes ei tahnud kuidagi välja kolida ja omanik ei tahnud müüa, kui kena-neiu-üürnik sealt välja peab kolima...kuid lõpuks see kena-neiu-üürnik vihastas isegi müüja välja ja korter müüdi siiski ära...siis oli jama diivaniga....ja jamad vana korteri ära andmisega(raha asjus). Kogu selle jamaga läks üle kolme kuu....kolm kuud jutti pidevat närvisöömist ja juriidikat....ma olen õnnelik, et juurasse ei läinud. Kuigi ma mõistan seda ja tunnen ennast mingil määral isegi koduselt selle kõige seas, kuid siiski ei jaksaks seal päevast päeva olla...oleks sama nagu nagu mataga, ma küll oskan arvutada ja suudan päris keerulisi ülesandeid lahendada, kuid läheks hulluks, kui peaks seda päevast-päeva tegema.
Lisaks sellele olen ülikoolis endiselt. Enam küll mitte sotsioloogias vaid pedagoogikas. Seltskond on meil lahe, nalja saab palju ja inimesed sõbralikud...enam-vähem. Eriala vahetusega suht rahul, kuigi ma mõistan, et sotsioloog kõlab palju lahedamalt ja noh, ala on ise ka päris lahe, aga tegelik töö on igav....sotsioloog on põgimõtteliselt ülemõtlev statistik. Hetkel loodan saada ühiskonna ja ajaloo õpetajaks...või noh, loodan seda haridust saada, mida ma teha tahan, pole veel päris kindel.
Hakkasin autokoolis ka edasi käima. Vahepeal on tehtud seal mln muudatust ja mul tuli mln tundi juurde....vahetasin instruktroi ka ära...igat rahul sellegagi. Selline noorem noormees, kes meenutab rohkem sellist...sõpra, kui instruktorit. Viskab vahepeal kilde ja lollitab, aga samas suudab hästi seletada kõike....kui ma vaid aru saaks, mida ta seletab. Aga noh, kiidab mind, et sõit enam-vähem selge...järelikult pole hullu.
See kõik ja nii mõnigi inimene veel on muutnud mu väsinuks....kurnatuks...elujõuetuks, kuigi ma igati rahul, et raske töö toob vaikselt vilja, kuid ilmselgelt pole ma loodud raske töö jaoks. Sest kohe vägisi ei viitsi enam..tahaks paar päeva lihtsalt ära olla, kõigest ja kõigist eemal....ja siis tahaks tagasi tulla ja näha kalleid inimesi ja nendega aega veeta ja peale seda ehk suudaks jälle edasi töötada...aga ei, ei saa seda endale lubada....terve kuu on õppesõidud ja eksamid läbisegi, ja peale seda hakkavad loengud jälle ja kõige selle juures pean suutma veel korteri koduks teha. Ja loomulikult ei tahaks ma ka inimestega suhtlemist lõpetada....poleks minu moodi lihtsalt. Seega arvatavasti millalgi lähitulevikus oodata aega, kui tuleb silme ette üks suur "Fuck it!" jälle ja saadan kõik pikalt...the storm is coming....and if you will not be there after the storm I will be a broken man...